1990. aastate lõpus samastus ajakirjandus üha enam propagandaga. Äärmusolukordade ajakirjanduskeskuse direktor Oleg Panfilov kõneleb, et kihutustöö põhjustas Tšetšeenia sõda.
Nii näiteks räägib ta loo Ukraina ajakirjanikust, kellelt Vene sõjaväelased võtsid ära Groznõist filmitud videokassetid, sest «see ei vastavat tegelikkusele».
Info saamine võib lõppeda vanglaga. Seda koges omal nahal keskkonnaajakirjanik Grigori Pasko, kes edastas Jaapani ajakirjanikele avalikke materjale Kaug-Ida laevastiku kohta. «Iga ajakirjanikku võib süüdistada spionaažis,» ütleb 2003. aastal vanglast vabanenud Pasko.
Ebamugavad ajakirjanikud võidakse Venemaal kõrvaldada, hukkunud on sadu ajakirjanikke, kuid nende mõrvadest on leidnud lahenduse äärmiselt vähesed.
Suurem osa konverentsil esinejaist jõudis tõdemusele, et ajakirjanike kannatus katkes valitsuse meediapoliitika tõttu Beslani kriisi ajal. Pantvangidraamas sai surma sadu ohvreid. Valitsuse pakutud pantvangide arv 354 oli nii läbinähtavalt vale, sest kõik teadsid, et koolimajas on vähemalt 1000 inimest.
Konverentsi korraldajad näitasid filmi sellest, kuidas Vene valitsus üritas eriteenistuste osa tragöödia tekitamisel varjata. Nüüd saavad võimud ajakirjanike tegevust sääraste kriiside puhul seaduslikult kontrollida.
Tallinna konverentsil püüdis keskerakondlane Dmitri Klenski tõestada, et Venemaa kohta räägitu ei vasta tõele ning avaldas internetiportaalis regnum.ru arvamust, et säärane konverents on järjekordne näide Eesti sõjast Venemaa vastu.
PM