Hiljuti esitleti televisioonis värsket uurimust Vene allveelaeva „Kursk“ uppumise võimalikest põhjustest. Sündmus leidis aset 12. augustil 2000 Barentsi meres toimunud laevastiku sügismanöövritel. Sellest kirjutas inglane Peter Truscott raamatu „Kursk“, milline ilmus 2002. a. Väga põhjalikus ning detailiderikkas ülevaates on kirjeldatud nii „Kurski“ hukkumist kui ka üldisemalt Vene sõjalaevastiku ja mereväe olukorda.
Ülalmainitud manöövrist võttis osa ca 30 laeva ja 7800 mereväelast. See oli üks Vene mereväe suuremaid manöövreid viimase 10 a. jooksul, kus osales ka maailmastandarditele vastav ajakohane tuuma-allveelaev K-141, nimega „Kursk“ (NATO tähistusega Oscar II tüüp), mis oli mehitatud 118 meremehega, nendest 86 ohvitseri. Manöövri üldjuhiks oli admiral Vjatsheslav Popov.
Manöövreid jälgisid NATO, eriti aga USA merevägi. Kell 11.38 märgati Norras suuremat plahvatust tugevusega 1,5 magnituuti Richteri skaalas ning 2 minutit hiljem juba 3,5 magnituuti, milline oli 1000 korda suurem esimesest. Plahvatus toimus laeva vööriosas asuvas torpeedoruumis. Laev vajus 108 m sügavusele mere põhja. Õnneks jäid laeval asunud kaugraketid plahvatusest puutumata.
Neid erakorralisi plahvatusi täheldasid nii manöövreid jälginud USA allveelaevad Memphis ja Toledo kui Norra uurimislaev Marjata. Kuulnud plahvatustest, oli admiral Popov veendunud, et „Kurski“ meeskond hukkus koos laevaga. Kogenud punalaevastiku ohvitserina teadis Popov, et halbade uudiste eest karistatakse sõnumi toojat. Seega jäeti merevägi vaikivasse seisu lootuses, et „aeg kõik haavad parandab“.
Nagu aga hiljem selgus, jäid aga 40 meremeest plahvatuste järel ellu. Et venelastel puudusid päästevarustus ja oskuslikud sukeldujad, jäeti Kursk merepõhja, kus kõik meremehed aja jooksul hukkusid. Ka puudus neil väljaõpe, kuidas sellisest sügavusest pääseda. Olgu lisatud, et Inglise mereväes kuulub see põhilise väljaõppe juurde.
Hilisemate selgituste kohaselt olevat vee all toimunud kokkupõrge USA allveelaevaga, mille käigus „Kurski“ pardal asunud torpeedo plahvatas ja laev hukkus. Kuigi nii USA, Inglise kui Norra mereväel oli juba paari tunni jooksul teada Kurski õnnetus, teavitati Vene presidenti Vladimir Putinit alles paar päeva hiljem sellest „kõrvalisest“ juhtumist.
Paar nädalat tagasi esitati Kanada TV-saates uus versioon toimunust. Nimelt oli „Kursk“ NATO andmetel varustatud uute ja salastatud, väga kiirete Shkval-tüüpi torpeedodega, millised „liuglevad“ vee all õhupadjas, saavutades uskumatult suure kiiruse – 500 km tunnis. Peale kokkupõrget USA allveelaevaga olevat Kursk avanud oma torpeedotorud, valmistudes äkkrünnakuks. Seda märgati USA allveelaeval, kus puudus kaitse Shkval-tüüpi kiirtorpeedode rünnakute vastu. Enesekaitseks olevat USA allveelaev välja tulistanud torpeedo, misjärel toimus „Kurskis“ teine plahvatus ning laev hukkus.
Kuni „Kurski“ pinnaletõstmiseni oli vrakil Vene mereväe alaline valve. Hiljem, kui Norras tegutsev erafirma tõstis merepõhjast Kurski kere üles, oli selgelt näha auk laeva esiosas. Kuid laeva vöör koos torpeedodega jäeti Barentsi mere põhja, kus see hiljem õhiti.
Tänaseni on selgusetu „Kurski“ hukkumise tõeline põhjus, ehkki viimane selgitus annab üsna usutava sündmuse kirjelduse. Usutav on ka kahe allveelaeva kokkupõrke võimalus, kuna seda on varemgi juhtunud. Küsitav on aga, kui suurelt võis suhteliselt väike USA allveelaev vigastada „Kurskit“, milline oli oma mõõtmetelt mitu korda suurem ning arvatavalt ka palju tugevam. Miks valmistus Kurski kapten torpeedorünnakuks? Kas Shkval torpeedo on tõeliselt olemas või on see väärinfo?
Kuigi need küsimused jäävad vastuseta, on siiski huvitav lugeda Peter Truscott’i raamatut, milline annab lisaks „Kurski“ hukkumisele hea ülevaate Vene mereväe armetust seisukorrast a. 2000 ning kõrgemate Vene sõjaväelaste mõttemallidest. „Kurski“ hukkumise põhjuste uurimisel ilmnesid lubamatu lohakus Vene sõjaväes, mille tulemusel 14 kõrgemat ohvitseri kaotasid oma pagunid.
