Eesti-Vene piir peab ka ilma piirilepinguta, kinnitas Loode-Venemaa regionaalse piirivalveteenistuse ülem Gennadi Loginov, kelle alluvad valvavad piiri Eestiga.

Kindralpolkovniku auastmes Loginov, elupõline piirivalvur, ei lase end Tallinna ja Moskva vahelistest erimeelsustest häirida.

«Riigipiir on riigipiir kõikjal,» ütles Loginov. «Piirilepingu puudumine ei mõjuta meie professionaalset tegevust ega ka koostööd Eesti piirivalvega, kellele anname kõrge hinde.»

Stabiilne piir

Eile Tallinna neljapäevasele kohtumisele tulnud Loginov, kelle alluvate valvata on suur osa Venemaa läänepiirist, iseloomustab olukorda ligi 340 km pikkusel Eesti piiril kui stabiilset. See on öö ja päev võrreldes Vene piirivalve peavaluga – Kaukaasia ja 7500-kilomeetrise Kasahstani seni peaaegu olematu piiriga ning sealt ülevalguva narkotransiidi ja põgenikehulgaga.

«Meie kõige pingelisem töö Eesti piiril on rahvusvahelistes piiripunktides, kus on põhilised illegaalse immigratsiooni või salakauba probleemid,» ütles ta.

Nn rohelisel piiril ehk vastu Kagu-Eestit on Vene piirivalve maha võtnud 1990. aastate keskel sinna jupiti rajatud okastraattõkked ning panustab nüüd valvetehnikale.

«Raudne eesriie jäi NSV Liidu aegadesse,» sõnas Loginov.

Ta möönis, et rohelist piiri rikuvad inimesed peamiselt majanduslikel eesmärkidel – kohalikud elanikud või turistid lähevad teisele poole seeni otsima, kalurid satuvad võõrastesse vetesse.

Loginov ei soovinud aga kommenteerida olukorda, kus Vene võimud on enda poolt piirile vedanud jäljeriba ja pannud sinna kahepealise kotkaga piiritulbad. Eestis tähistavad piiri Venemaaga vaid piirivalve algatusel pandud kollased hoiatussildid «Seis! Eesti piir!».

«Mina pole poliitik, mina olen piirivalvur,» põikles mitu korda Afganistanis, siis Kesk-Aasias teeninud ja nüüd Peterburis töötav Loginov poliitilistest hinnangutest.

Piirivalvuri karjääri alustas ta aga just Eestis, kui 1967. aastal sattus sõjaväes sundaega teenides Paldiski piirivalvekordonisse ja mõne aasta pärast juba Tallinna-lähedasele Prangli saarele kordoni ülemaks.

Saarel elas siis 300 inimese ringis ja peaaegu kõiki neid toitis Kirovi-nimelise kalurikolhoosi brigaad.

«Kordoni ülemat nimetati seal alati millegipärast komandandiks,» mäletab ta.

Hirmus püss

Mäletab ka seda, kuidas toona ligi 80-aastane mees, kelle nimi oli vist Ervin Peresaar, kutsus ta kord pardijahile. «Tal oli kolmjalale toetuv umbes 15 kilo kaalunud hirmus püss, mille üks lask tõi alla kümmekond parti,» rääkis Loginov.

Kas oskas ta aga 1974. aastal Prangli saarelt lahkudes arvata, et 20 aastat hiljem peab ta siia tulekuks Eesti Vabariigi saatkonnast viisa saama?

«Absoluutselt mitte,» laiutas ta käsi. «Esiteks, palju ma nii noorelt ikka aru sain, ja teiseks, kes see oskab isegi kümne aasta kaugusele ette näha.»

Täna õhtul lubas Loginov põigata aga läbi Tallinnast, et külastada oma esimest kordoniülemat, kes jäi Eesti taasiseseisvumise järel siia elama.

Eile Tallinnas kogunenud Eesti ja Vene piirivalve koostööprotokolliga loodud alaline töörühm kohtub neli korda aastas, kaks korda Venemaal ja kaks korda Eestis.

Eesti idapiir

• Piir Venemaaga on 338,6 km pikk.

• Sellest 76,4 km kulgeb Narva jõel ja 124,2 km Peipsi järvistul.

• Augustis 1998 valmis 108 miljonit krooni maksnud idapiiri ühtne integreeritud tehnilise vaatluse süsteem sõjatehnikat tootvalt Prantsuse firmalt Thompson-CSF, see võimaldab valvata radaritega Narva veehoidlat, Peipsi järve ja Lämmijärve.

• Kõik idapiiri kordonid saavad töötada teisaldatavate liikumisanduritega ja liikuva radariga, mis on võimeline avastama inimest viieteistkümne kilomeetri kauguselt.

• 1999. aastal hangiti Phare toetuse abil idapiiri valveks vajalikud soojuskaamerad, mis integreeriti olemasolevasse süsteemi.

Allikas: piirivalveamet

Märkmed: