Juba viiendat aastat viiakse Avatud Hariduse Liidu poolt läbi projekti “Vene laste pidev ja individuaalne keeleõpe eesti peredes”. Lisaks keeleõppele kannab projekt teisigi eesmärke – elades eesti peres või külastades eesti peret, õpib vene laps tundma ka eesti rahvuskultuuri, maaelu, kombeid, traditsioone ja mänge.

Projekti moto kõlab idealistlikult - “Iga eestlane võiks oma eluajal õpetada eesti keele selgeks vähemalt ühele mitte-eestlasele” –, ometi leidub Eestis palju inimesi, kes on oma südameasjaks võtnud keelt õpetada rohkem kui ühele muukeelsele lapsele, võttes igal suvel oma peresse õppima isegi mitu last.

1998. aasta suvel, kui projekt käivitus, oli Eestis elavate muulaste suurimaks probleemiks kodakondsuse puudumine, mis tulenes eelkõige muulaste viletsast eesti keele oskusest. Vaatamata probleemi olulisusele ja suurtele rahasummadele, mis keeleõppesse olid suunatud, jäid tulemused küllaltki tagasihoidlikeks. Suurel osal muulastest puudus positiivne motivatsioon keeleõppeks ning juba olemasoleva keeleoskuse säilitamiseks ja arendamiseks.

Ühe võimaliku lahendusena nähti lähenemist muulaste integratsioonile ja eesti keele õppele hoopis teise nurga alt. Muulaste keeleõppesse toodi uus lahendus: eestlaste enda initsiatiiv ja soov kaasa aidata vene laste keeleõppele.

Suhtlemine eesti peredega eesti kodudes parandab muulaste keeleoskust, eriti suhtluskeelt. Samas annab see neile ka pildi eestlaste kodukultuurist, harjumustest ja tavadest. Seega on eestlastega suhtlemine omandanud märksa olulisema tähenduse kui üksnes eesti keele oskuse täiendamine.

12-aastane Anna veetis Saaremaal eesti peres ühe nädala. Saaremaale tulles palus tüdruk kohe, et teda ei kutsutaks Annaks, vaid eestipäraselt Anneks.

Laste hulgast soovijate leidmisega probleeme ei esine, pigem on olnud tegemist sellega, et projektis osaleda tahtjaid on rohkem kui võimalusi. Perede leidmine aga on olnud tunduvalt raskem. Enamasti keeldutakse projektis osalemast kolmel põhjusel: olmelised tingimused, mõlema vanema hõivatus või siis arvamus, et ei saada eesti keele õpetamisega hakkama.

Raplamaal elavad Eero ja Imbi Kalberg on sel suvel oma kodus võõrustanud juba kahte vene rahvusest last – Valentinat (14) ja Konstantini (13).

Enne otsuse langetamist pidasid vanemad aru lastega - Rene (16) ja Cathy (12). Kas võtta suveks Narvast paar last enda juurde suvitama? Laste reaktsioon oli esialgu negatiivne - ”nende seas on ju nii palju narkomaane!”. Imbi Kalberg usub, et projekt aitab muuhulgas leevendada just neid eelarvamusi kahe rahvuse vahel, kes peavad paratamatult õppima teineteise kõrval elama.

Kalbergide juures külas olnud Valentina on väga andekas ja edasipüüdlik neiu. Tal olid Raplamaale kaasa võetud mitmed sõnaraamatud, alati märkis ta üles uusi sõnu, võttes usinalt maksimumi kahelt nädalalt eesti peres.

Imbi Kalberg kinnitab, et mitmed ta tuttavad on samuti ennast sidunud selle projektiga ja kõik näivad rahul olevat.

Enne keeleõppe algust täidavad mõlemad osapooled ankeedid, mille alusel leitakse lapsele sobiv pere ja perele sobiv laps. Alles seejärel sõlmitakse kolmepoolne leping piirkondliku koordinaatori, eesti pere ja muukeelse lapse vanemate vahel. Lepingus on toodud kõigi osapoolte õigused ja kohustused.

Imbi Kalberg möönab, et oluline on arvesse võtta laste vanuselist klappi. Tihti võib see saada määravaks, kas ja kui palju vene lapse keeleoskus paraneb. Oleneb ka lapse iseloomust - kas tegemist on kinnise või avatud lapsega. Kuna Cathy ja Valentina on mõlemad avatud ja head suhtlejad ning peaaegu ühevanused, klappisid nad hästi. “Tüdrukud võttis see igal juhul nutule, kui lahku mindi,” räägib Imbi Kalberg. Valentina oli kohe Narva tagasi jõudes oma “suveperele” helistanud ja ta soovib juba jõuludeks tagasi tulla. Pereema kinnitab, et kindlasti plaanivad nad projektiga jätkata ja võimaluse korral samade lastega.

Kõige rohkem lapsi on projektis osalenud Ida-Virumaalt, Tartumaalt ja Harjumaalt. Nende hulgas on olnud nii venelasi, ukrainlasi, juute, valgevenelasi kui ka armeenlasi. Pered on olnud enamasti kas Tartumaalt, Hiiumaalt või Saaremaalt. Osalevad nii terved pered, üksikvanemad, vanaemad-vanaisad kui ka tudengid.

Keeleõpe kodudes toimub kahel erineval viisil. Nädalane koolitus toimub koolivaheajal ning viiakse läbi kodukohast eemal, näiteks Ida-Virumaa laps suunatakse enamasti Saaremaale, Hiiumaale või Viljandimaale. Teiseks võimaluseks on visiitõpe ehk pidev keeleõpe, see toimub lapse kodulinnas või –alevis. Vastavalt pere ja lapse kokkuleppele kohtutakse kas kord või kaks nädalas, enamasti kas peale koolitunde või nädalavahetustel. Visiitkoolitus kestab 3-6 kuud.

Kõigesse eestipärasesse süüvimine arendab vene laste silmaringi ja aitab mõista eesti kultuuri. Lapsed mõistavad, et müür kahe rahvuse vahel ei ole ületamatu.

Boriss ja Juri Narvast kartsid algul, et eesti lapsed suhtuvad nendesse halvustavalt - nad on ju ikkagi venelased! Eesti peres olles said nad kinnitust, et see ei ole nii. Kõik tahtsid neid aidata ja poistele üllatuseks oli ka külarahvas vastutulelik. Eestlased olid mõistvad nii poes, raamatukogus kui ka ujulas. Lastele tundus algul kummaline, et keegi ei naeragi, kui lauses on vead, pigem parandatakse ja õpetatakse.

Eestis on välja antud õpik eesti keele õpetamiseks peredes - "Mängime eesti keeles”. Lisaks peavad pered lapse keeleõppe kohta päevikut, kuhu pannakse kirja läbi võetud teemad ja keeleõppe tunnid. Näiteks käsitletakse järgmisi üldteemasid:

- Eesti rahvakalender ja kombed;

- Eesti kunstnike ja kirjanike tutvustamine (Ed. Viiralt, O. Luts, L. Koidula, A.H. Tammsaare, J. Liiv jne);

- Eesti pere kodune raamatukogu;

- Eesti riigi sümboolika, riigikord, hümn ja rahvuslikud laulud;

- Eesti lähiajalugu ja iseseisvuse saavutamine;

- Eesti talu ja maatööd;

- Pühad: jõulud, vabariigi aastapäev, lihavõtted, võidupüha, jaanipäev, emadepäev;

- Eesti ajalehed ja ajakirjad, huvitavad raadio- ja telesaated;

- Käitumine seltskonnas, lauakombed, lauakatmine ja rahvustoidud;

- Spordivõistluste ja rahvapidustuste külastamine;

- ühine tegevus eesti pere lastega: palli-, laua-, rolli- ja mälumängud, joonistamine, keelelised väljendid.

Tartumaal tädi Heli peres elas rõõmsameelne 16-aastane Olja. Tekkinud Oljal siis kohalikud austajad ja üks poistest öelnud: “Tead Olja, ma võtan Su naiseks!”. Olja ei lasknud end poisi jutust ehmatada ja vastas eesti keeles: ”Ah, mine metsa!”.

Pärast koolituse lõppemist vestlesid korraldajad eesti ja vene peredega. Selle tulemusena saadi teada, et perekondade vahel olid tekkinud sõprussuhted ja pärast projekti lõppemistki käivad pered teineteisel külas. Eesti pered leidsid, et paljudes vene peredes kasvavad andekad ja toredad lapsed, hinnati ka vene laste südamlikkust ja avatust. Venelaste hulgas süvenes huvi eesti keele, ajaloo ja kultuuriväärtuste vastu.

Paljudele vene lastele oli olnud võõras meie peredes valitsev ühtekuuluvustunne ja avatus. Neile meeldib, et eesti pere sööb alati üheskoos, et kõik rõõmud ja mured räägitakse õhtusöögilauas ära. Neile avaldas muljet ka see, et tüüpilises eesti peres leitakse alati üksteise jaoks aega.

13-aastane Irina sulas kiiresti eesti perre. Perelapsed Priit ja Piret tegid Irina palliplatsil ka külalastega tuttavaks. Kuna kõiki huvitas kauge külaline, siis Irina sai endast aina rääkida, ikka eesti keeles. Ta jutustas, et tahab saada arstiks ja mõtiskles, et õppida saab ehk ka vene keeles, kuid eesti keelt oskamata on raske head tööd leida. Irina teatas ka, et vene koolis oled popp, kui oskad eesti keelt.

Eesti peredesse keelt õppima on ilmselt jõudnud vaid lapsed, kelle vanemad suhtuvad eestlastesse ja eesti keelde positiivselt. Kuid on veel terve hulk vene lapsi, kellel mitmetel põhjustel ei olegi võimalust eesti keelt õppida ja eesti ühiskonda sisse elada. Seda probleemi süvendab veel asjaolu, et Eesti riigis on siiani olemas piirkonnad, kus valitsev on vene keel ja eesti keeleta saab raskusteta hakkama. Pikas perspektiivis muudavad seda olukorda paremaks just taolised tänuväärsed projektid.

Märkmed: