Venemaal on tõsiseks probleemiks tõusnud naiste emigratsioon välismaale. Kümned tuhanded raskest elust kurnatud vene naised pöörduvad parema elu lootuses kosjakontoritesse ja tööagentuuridesse, et vahendajate abiga unistuste maale lennata, kuid unistusted jäävad tavaliselt siiski täitumata. Enamik abieludest puruneb ja ontliku töö asemel leiavad naised end sageli orjaseisusest.
- - - - -
Viimase kümne aasta jooksul on Venemaalt ainuüksi USAsse pruudiviisaga lahkunud 750 tuhat naist. Teist samapalju on perekonnaõnne otsingutele siirdunud aga veel töö ja turismi ettekäändeid kasutades. Vene pruutide vahendamine välismaale on muutunud mastaapseks äriks – vaid internetis eksisteerib ligi 800 sellega tegelevat agentuuri.
Äri puhul hakkavad aga kohe käibima ka turureeglid, ütleb probleemi sügavamalt uurinud psühholoog Olga Mahhovskaja: “Ma kasutan nimelt majandusterminoloogiat, sest minu arvates on see turg ja kõike, mis seal toimub, saab kirjeldada ostu ja müügi reeglitega. Kosjaagent erineb sutenöörist ainult niipalju, et ta ei saada naist mitte prostituudiks, vaid ülalpeetavaks. Ülalpeetava staatus on aga paljude igapäevasest võitlusest väsinud naiste jaoks unistuste tipp.”
Psühholoogiainstituudi teaduri sõnul ei kannusta vene naisi ookeani tagant õnne otsima mitte üksnes sellised majanduslikud põhjused nagu madal elatustase, tööpuudus ja sotsiaalne kaitsetus, vaid ka kodumaise peremudeli kriis. Nõukogude ajal püsis kogu pereelu majanduslik pool ja laste kasvatamine naise õlul, kuid nüüd ei jõua õrnem sugu enam kogu seda koormat kanda.
Mahhovskaja kinnitusel on abielukontorite klientideks sel põhjusel ka üsna harituid ja heal järjel olevaid naisi, kes tulevad ebaõnne kogedes tihti Venemaale tagasi ja algatavad hiljem laste pärast tervet riiki kihama panevaid kohtuprotsesse nagu tegi näiteks näitlejanna Natalja Zahharova, kelle kaitseks astus välja isegi president Putin.
USA organisatsiooni IREX esindaja Olga Mihhejeva, kes koordineerib Venemaal naiste ebaseadusliku väljaviimise vastast programmi, ütleb, et abielu- ja töövahenduskontorite pettustes kannatanud on samasugused pantvangid kui Dubrovka teatrisaali omad: “Kogu maailma üldsus rääkis mitu päeva ainult nendest pantvangidest. Kui me hakkame rääkima neist inimestest, kes on jäänud petiste lõksu ja istuvad välismaal, siis on need ju samasugused pantvangid. Ainult et nad vaikivad.”
Mihhejeva sõnul on lootust, et Riigiduuma võtab peagi vastu inimkaubanduse vastase seaduse, mis annaks rohkem võimalusi naiste vahendajaid kohtusse anda ja karistada. Praegu ei saa inimkauplejate kätte sattunud Venemaa kodanikud sageli abi isegi saatkondadest, kus öeldakse, et naised on lepingutele alla kirjutanud ja oma saatuses ise süüdi.