1990-ndate alguses loodud läänemeelsed, demokraatlikult häälestatud opositsiooniparteid ja poliitikud põrmustati ja paljud neist ei saanudki kohti duumasse; sinna pääsenud nelja parteid ühendab põhiliselt natsionalism (või ka shovinism) ja truudus Kremlile.
Valimistulemustest
Kremli ja president Putini isiklikul initsiatiivil loodud partei nimega „Ühtne Venemaa“ positsioon kujunes vägevaks: neile kuulus 37,1% valijate eelistus. See partei koosneb peamiselt presidendile lähedastest ametnikest, endistest KGB-lastest ja komparteist lahkulöönutest.
Ehkki kommunistid jäid teiseks 12,7%-ga häältest, tuli neil mõru pill alla neelata, sest nad said kaks korda vähem hääli kui neli aastat tagasi.
Aga marurahvuslikult meelestatud Liberaaldemokraatlik Partei, kelle eesotsas seisab vankumatult skandaalne Vladimir Zhirinovski, pälvis 11,6% häältest, mis oli nende jaoks ootamatult hea tulemus.
Neljanda koha hõivas uustulnuk, samuti Kremli poolt kommunistide nõrgestamiseks loodud partei „Kodumaa“ (9,1%).
Valimisedu andis „Ühtsele Venemaale“ duumas 116 kohta, kommunistid said 42, Zhirinovski partei 38 ja Kodumaa 29. Nendele lisanduvad kohad ühemandaadilistest valimisringkondadest. Kreml kontrollib viimastest 190 häält 225-st. Ei hakka lugejat siinkohal vaevama Vene valimissüsteemi üksikasjade ja sellest tuleneva keerulise matemaatikaga. Piisab, kui öelda, et selline muljetavaldav enamus annab võimalusi kõikvõimalikeks manöövriteks — põhiseaduse muutmiseni välja.
Halvasti käis parempoolsete ja liberaalide käsi: koos sõltumatutega said nad kokku duumasse 10 esindajat.
Tõhus ajupesu
OSCE kritiseeris teravalt Venemaa valimisi, milles ametnike sõnul ilmnes võltsimisi ja korruptsiooni. Välisvaatlejad näevad Putini-meelsete võidus eeskätt Kremli juhitud jõulist ajakirjanduslikku ajupesu, et kannustada valijad „Ühtsele Venemaale“ hääli andma. Ja rahvas reageeriski sellele kuulekalt.
Demokraatia kadumas
Üpris lühikeseks jäi Venemaa „flirt“ demokraatiaga; võimude lahususe printsiibist pole enam jälgegi, sest presidendile kuulub nüüdsest peale võim nii Kremlis kui seadusandlikus kogus, riigiduumas. Samas on paljud vaatlejad veendunud, et Lääs asub nüüd veelgi agaramalt Putinit toetama, sest teised riigiduumasse pääsenud parteid on veelgi rohkem Lääne vastu.
New York Times'i kolumnist William Safire näeb oma 10. dets. artiklis „The Russian Reversion“ Putini triumfaalse võidu taga raha ja meediat. Raha aitas tal organiseerida parteisid ja vabaneda vastastest, peletades neid kas eksiili või saates vangikongi. Suurepärase strateegina mõistab Putin, kuivõrd tähtis on hoida meediat oma raudses haardes ning ta on nüüdseks osavalt sulgenud pressi ohtliku suu, tehes seda muidugi oma eelkäijatest märksa rafineeritumalt. Siberi pakase asemel tuleb Putini ebasoosingusse sattunuil kokku puutuda külmutatud aktsiaturuga ja KGB-vastased jäävad ilma märtrioreoolist, nende hääl lihtsalt uputatakse massimeedia melusse. Vene väljaanded ja internetikanalid, mis veel mõni aasta tagasi julgesid võime kritiseerida, on taltsutatud ja piirduvad kas ülistuslaulude laulmisega Kremlile või edastavad leebeid, mittemidagiütlevaid poliitilisi kommentaare.
Ei pruugi olla prohvet ennustamaks, et Putinit ootab triumf ka märtsikuistel presidendivalimistel. Täitumatu unistus demokraatlikust, parlamentaarsest Venemaast vajub aga järjest rohkem autoritaarsuse sohu.