Vene telekanal jahtis Harry Männilit
Vene telekanal RTR Planeta tegi
nädalalõpusaates «Vesti Nedeli lõigu Venezuelas elavast Eesti miljonärist Harry Männilist, keda natsikütid siiani jahivad. Männiliga Vene ajakirjanikel siiski kohtuda ei õnnestunud.
Vene telekanali ajakirjanikud olid käinud saatelõigu kokkupanemiseks filmimas Venezuela pealinnas Caracases, Jeruusalemmas ja ka Tallinnas.
«Männil töötas sõja ajal poliitilises politseis. Selle politsei südametunnistusel on tuhanded ohvrid,» öeldi sissejuhatuseks. Edasi järgnevad Männili Caracase uhke valge villa välisvaated.
Männili aadressi polevat Venezuela pealinnas olnud raske leida. Telefoniraamatus oli vaid üks Männil. Kohale minnes aga ei osutunud kõik siiski nii lihtsaks. «Peremeest pole kodus ja pole teada, millal tuleb,» vahendas telekanal Männili valve sõnu. Tema maja ümbritseb peale müüri ka elektri all olev okastraat.
Edasi näidati kaadreid 2001. aasta kevadest Rahvusraamatukogus, Männili viimasest külaskäigust Eestisse ja Signe Kivi kallistust ning Männili käesuudlust.
Järgneb Jeruusalemmas salvestatud intervjuu natsikütt Efraim Zuroffiga, kes hoiab käes pabereid ja räägib, et need on ta saanud Rootsi arhiividest. «Siin on Männili kaastöötajate tunnistused, kus üksikasjalikult räägitakse tema osalemisest arreteerimistel ja hukkamistel,» räägib Zuroff.
«Uurimine jätkub. Kommenteerida tulemusi on veel vara,» järgnes riigiprokurör Heino Tõnismägi lühikommentaar.
«Uurimine jätkub tõesti juba neli aastat. Ja selle aja jooksul on võetud maha mälestusmärke Nõukogude sõjaveteranitele, kuid üles pandud mälestusmärk Saksa sõduritele,» kirjeldatakse saates irooniliselt. Juttu illustreerivad kaadrid mälestusmärgist Saksa sõduritele, mis filmitud veel ajal, kui see oli üleval Pärnus.
Saatest ei puudu Nõukogude sõjaveterani, kellegi Vitali Aparini ja kohaliku vene poliitiku, Dmitri Linteri (Vene Erakond Eestis) tauniv arvamus.
Männil eitab süüdistusi
Harry Männil on kõik süüdistused ümber lükanud, kinnitades, et need on absurdsed. Ka tema minevikku uurinud kaitsepolitsei ei ole seni leidnud tõendeid, mis viitaksid natsikuritegudele.
1920. aastal Tartus sündinud Männil töötas tõesti 21aastasena Eesti poliitilises politseis ametnikuna.
«Olin ses ametis ainult neli kuud,» kinnitas Männil 2001. aastal Eestis olles SL Õhtulehele.
«Töötasin otseselt NKVD ning kommunistide organisatsiooni vastu, kes Eestis sel ajal tegutses. See oli patriootlik töö. Tegelikult olen ma natsismi ohver. Eestist pidin põgenema, sest gestaapol oli minu arreteerimiskäsk.»
1943. aastal lahkus ta Eestist ja läks kolm aastat hiljem Venezuelasse.