Prokuratuur keeldus tunnistamast, et tsaari pere oli poliitilise repressiooni ohver.
Veebruarirevolutsiooni käigus 1917. aastal Venemaa troonist loobunud ja aasta hiljem koos perega Jekaterinburgis maha lastud isevalitseja Nikolai II ei ole ka tänasel Venemaal oma kohta leidnud. Venemaa pea-prokuratuur keeldus imperaatorit rehabiliteerimast.
Prokuratuuri teatel puuduvad dokumendid, mis tõestaks tsaari ja tema perekonna vastu korraldatud poliitiliselt motiveeritud repressioone. Selgituseks lisati, et pole säilinud ühtegi dokumenti võimalikust kohtupidamisest isevalitseja üle. Romanovite pärija Maria Vladimirovna advokaat German Lukjanov lubas otsuse kohtus vaidlustada.
Venemaa õigeusu kirik kuulutas eile, et rehabiliteerimist vajab kogu Vene rahvas, mitte ainult nende tsaar. “Pühakud ei vaja ei õiguslikku ega moraalset rehabiliteerimist. Meie vajame seda ja see rehabiliteerimine tähistaks meie kahetsust, ühiskonna tervenemist ja lubadust mitte korrata sama jõledaid asju tulevikus,” teatas kirik.
Sündmustest Jekaterinburgis 17. juulil 1918 on säilinud tõesti vähe tõendeid, kuid pealtnägijad on kirjeldanud toimunut üsna täpselt. Kohalikud enamlased hukkasid koduarestis peetud Nikolai II, tema abikaasa Aleksandra, kroonprints Aleksei, printsessid Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia ilma igasuguse kohtupidamiseta. Nad viidi püssimeeste ette Ipatjevi maja keldris, ja pärast kogupauku torgati igaks juhuks ka veel tääkidega läbi. Lenin olevat tsaari hukkamist nõudnud juba 1903. aastal, kinnitas Lukjanov.
Nõukogude propaganda on levitanud versiooni, et tsaar hukati, kuna nõukogude võimu vastu sõdiv Tšehhoslovakkia korpus olevat linnale lähenenud. Hukkamisotsuse olevat langetanud enamlane Jakov Jurovski, kohalik kellassepp. Tänapäeval on aga selgeks saanud, et hukkamist nõudnud tele-grammi all oli kesktäitevkomitee juhi Jakov Sverdlovi nimi.
Nõukogude verine pärand
Jurovski oli esimesel ööl hoidnud surnukehi kohalikus kaevandusšahtis nimega Neli venda, kuulduste levides viis aga surnukehad minema ja mattis auku Koptjaki tee ääres, linnast 19 kilomeetri kaugusel. Sealt luustikud 1991. aastal ka leiti ja pärast DNA-testi maeti 1998. aastal ümber Peterburi.
Venemaal tekitab tänaseni raskusi ka Gulagi süsteemi pärandi omaksvõtmine. Varem massirepressioonides ainu-süüdlaseks peetud Stalinit on üritatud uuesti ausse tõsta, kuigi president Vladimir Putinile meeldibki rohkem keiserlikke tavasid järgida.
Ometi rajati koonduslaagrite süsteem, mis 1929. aastast tuntud Gulagi nime all, juba enne Stalini võimuletulekut 1918. aastal, mil tšekistid muutsid tsaarivõimu vangilaagrid uue võimu vastaste kinnipidamise ja hukkamise kohaks. Nendes viibinute arvu hinnatakse 20-le, hukkunute arvu aga kolmele miljonile.
Paljud karistatud või nende omaksed on aga pärast stalinismi hukkamõistmist 1956. aastal saanud võimudelt rehabiliteerimistunnistusi.
Eesti- ja Liivimaa vürst Nikolai
•• Nikolai II oli kogu Venemaa keiser ja isevalitseja, mitme piirkonna tsaar, suurvürst ja muu hulgas ka Eesti- ja Liivimaa vürst alates 1894. aastast. 1389 inimese surnuks tallumine tema kroonimisel ja 1905. aasta Verine pühapäev tõi talle paljude alamate seas hüüdnime Verine.
•• Venemaa kirik on talle andnud hüüdnimeks Märter tema skandaalse tapmise tõttu. Õigeusu kirik eksiilis kuulutas Nikolai II ja tema perekonnaliikmed pühakuiks juba 1981. aastal, kodumaine kirik ühines selle otsusega alles 2000. aastal.
•• Nikolai II valitsemisaega ilmestasid kogu riiki vallanud vägivalla- ja revolutsioonilaine, karistussalkade tegevus, kaotatud sõda Jaapanile ja lüüa-saamised I maailmasõjas.
•• 1917. aastal loobus ta Pihkvas troonist venna Mihhaili kasuks, kes päev hiljem omakorda troonist loobus. Mihhailile polnud ette nähtud elada isegi nii kaua kui Nikolaile. Kohalikud tšekistid tapsid ta juba 13. juulil 1918 Permi lähedal.
Eesti Päevaleht