Vene ajakirjanik Natalia Givorkjan on koostöös kolleegide Andrei Kolesnikovi ja Natalia Timakovaga vestelnud Vladimir Putini ja tema sõpradega — inimestega, kes Vene presidenti hästi tunnevad või nendega, kes on tema saatuses olulist rolli mänginud (eesti keeles ilmunud kirjastuse Sinisukk väljaandes „Kes te olete, härra president?“). Putin ise, kes on sündinud 7. oktoobril 1952 Leningradis (tänane St.Peterburg), kirjeldab oma elu väga lühidalt: „Tegelikult on mul väga tavaline elu, see on justkui peopesal. Kui lõpetasin kooli, astusin ülikooli. Lõpetasin ülikooli — läksin KGB-sse. Lõpetasin KGB — jälle ülikooli. Ülikoolist Sobtshaki (end. Leningradi linnapea Anatoli Sobtshak — toim.) juurde. Sobtshaki juurest — Moskvasse Asjadevalitsusse. Järgnes presidendi administratsioon, sealt Föderaalne Julgeolekunõukogu. Siis määrati peaministriks. Praegu — president. Kõik!“ — „Kuid olid ju üksikasjad?!“ – ütlevad Putinile ajakirjanikud.
Jah, olid küll...



Vene riigipea Dresdeni aastad

Kes on siis Vladimir Putin, kes kolm aastat tagasi kolis Kremlisse? Vene presidendi elulugu on üldsusele tuntud, välja arvatud väike episood, mis toimus aastatel 1985-90. Peaaegu midagi pole aga räägitud ajast, mil ta töötas KGB esinduses Ida-Saksamaal Dresdenis. Nüüd on Moskva ajaleht Izvestija valgustanud seda ajajärku. Endine kolleeg Vladimir Artamonov, kes töötas tulevase presidendiga ühes bürooruumis, kirjeldab, et endine luuraja oli geniaalne agent ja lootusetu kihutaja. Venemaa võimsaim mees kuulus soliidsesse kuue mehe KGB meeskonda, kelle tähtsaim ülesanne oli koguda infot SED-i (Saksa DV KP) ja Ida-Saksamaa elanike kohta. Kuigi Putin on intervjuudes eitanud oma osalemist operatsioonis „Lutsh“ (kiir), selgitas nüüd tema ekskolleeg, et riigipea töötas „väikeses analüütilises grupis“ Berliinis ning spioneeris Saksa DV valitsuse järel. „Ta oli elegantselt ja oskuslikult võimeline vältima kõiki raskeid situatsioone. Ta oli ebatavaliselt võluv ning omas fantastilist talenti inimestele meeldida — omadused, mis teda alati aitasid agentide värbamisel,“ meenutab Artamonov. „Temaga võis minna hobuseid varastama ja vodkat juua. Tal ei olnud ühtki silmatorkavat puudust peale ühe – talle meeldis autoga tsirkusetükke teha. Seetõttu andis KGB-grupi autojuht Werner spioonile lisanime „der Raser“ – kihutaja.

Kuigi Putin ei olnud joodik, maitses talle alati saksa õlu. Kuid samuti külastas ta aktiivselt Elbe linna kultuurielu. KGB esinduse keldris olevas saunas võis ta kolleegidele imetlemiseks näidata „oma ilusaid paiduvaid muskleid“. Kolleeg meenutab, et Putin, keda presidendina tuntakse kui usklikku inimest, ei uskunud varem üldse ei Jumalasse ega kommunistlikesse ideedesse. Kuidas oli siis võimalik, et Putin oli ainus töötaja, keda peeti vääriliseks valida väikese kompartei grupi esimeheks?

Praegune olukord Venemaal Putini juhtimisel

Aastal 2000, mil uus Kremli sheff astus ametisse, julges üks Uraali provintsiajaleht ennustada: „Kunagi kahetseme veel, et valisime Venemaad juhtima mehe, kellest teame veel vähem kui Bill Clintonist. Sest seaduse dikatuur muutub meil ühe inimese diktatuuriks.“ Juttu oli muidugi endisest julgeolekuteenistuse salaagendist Vladimir Putinist. Ajakirjanik Aleksei Makartsev kirjutab ajalehes BNN: „Tänasel päeval kannab riigivõim Venemaal selgelt diktatoorlikke jooni. Riigi kodanike usk demokraatiasse on langenud miinimumini, sest ainult 18% elanikest peab oma riiki demokraatlikuks. Sotsioloogid küsitlesid 1750 kodanikku ning tulid hirmuäratava tulemuseni: 78% venelastest arvab, et nende maad juhib grupp rikkaid ja võimsaid inimesi, kes esindavad ainult iseenda huvisid. Viis kuud enne riigiduuma valimisi on 85% venelastest seisukohal, et poliitilisest opositsioonist riigi juhtimisel võiks üldse loobuda ja isegi 97% ütleb, et neil ei oleks midagi selle vastu, kui riiki juhiks ainult üks partei. Vaevalt 6% elanikest usaldab poliitilisi erakondasid, seevastu 42% loodab kirikule. Kõige populaarsemad on Venemaal sõjavägi ja Putin ise. Seega jõuab sotsiaalne uurimus tulemuseni, et poliitiline süsteem on ja jääb tulevikuski ebastabiiliseks, kuna kogu Venemaa poliitiline konstruktsioon baseerub presidendiametile ning selle ameti on Putin faktiliselt privatiseerinud. Selles olukorras peab iga kolmas riigi kodanik demokraatlikke väärtusi ja vabadusi lihtsalt mittevajalikuks luksuseks. Politoloog Igor Bunin ütleb: „Meie ühiskond sooviks, et ainult üks „suur vend“ või „rahvuse isa“ lahendaks kõik nende probleemid.“

„See ei ole mingi tsiviilühiskond, vaid pigem riigialamate grupeering, kes kogu vastutuse hea meelega delegeeriks ja kes hädaolukorras aksepteeriks demokraatlike vabaduste piiramist.

12 aastat tagasi läksid Venemaal inimesed tänavatele selleks, et demokraatia ja vabaduse eest võidelda. Ebaõnnestunud putsh, mis püüdis totalitaarsust riigis restaureerida, andis impulsi vene reformidele. Praegu ei vaevle venelased aga mitte ainult vaesuse ja korruptsiooni käes, vaid tunnevad muret diktatuuri tagasituleku pärast. „Hirm „kõva rezhiimi“ ees laieneb ühiskonnas nagu vähkkasvaja,“ kritiseerib tuntud psühholoog Aleksander Asmolov praegust olukorda. Käimasolevad kampaaniad oligarhide ja erafirma „Jukos“ vastu meenutavad bolshevistlikku kulakute vastast poliitikat. „Putini ajastul on hakanud võimukoridorides üha rohkem liikuma inimesed, kellel on sõjaväe, salaluure ja miilitsaga seotud minevik,“ kirjutas hiljuti sotsioloog Olga Krõshtanovksja.

Mida on Venemaal ees oodata? Politoloog Lilija Shevtsova arvab, et Putini „bürokraatlik-diktaatorlik“ rezhiim hakkab nähtavasti veelgi enam liikuma autoritaarsuse suunas.

Märkmed: