Käsitledes Venemaa – Eesti suhteid, süüdistas Venemaa alaline esindaja Anvar Azimov hiljuti Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) istungil oma sõnavõtus Eestit, kus ta muuhulgas ütles: „… Toon teise näite sündmustest, mis ei aita kaasa Venemaa ja Eesti vahelisele teineteisemõistmisele. Need on Eesti Vabadusvõitlejate Liidu regulaarsed kokkutulekud Sinimäel, kus osalevad „mõttekaaslased“ teistest Euroopa riikidest. See „liit“ ühendab ligi 2000 Teise maailmasõja veterani, kes sõdisid fašistliku Saksamaa poolel, sealhulgas SS-i 20. diviisis. Tuletan meelde, et SS-i üksuste, kaasa arvatud Eesti Leegioni tegusid kvalifitseeris Nürnbergi sõjatribunal, mille otsused on tänini jõus, kuritegelikeks. Nende nõndanimetatud veteranide kätel on miljonite inimeste, sealhulgas rahumeelsete elanike veri.“
Anvar Azimovi sõnul „teeb erilist muret fakt, et taolised kokkutulekud, nagu ka Erna-laadsed sõjamängud, toimuvad Eesti ametiisikute mahitusel. Sellised faktid on tänapäeva Euroopa jaoks vastuvõetamatud“.

„Midagi samalaadset toimub ka Lätis,“ väidab diplomaat. „Me ei saa leppida igal aastal 16. märtsil korraldatavate Relva SS-i kunagiste leegionäride „sanktsioneeritud“ rongkäikudega, kokkutulekute ja kontsertidega, samuti mälestusaktsioonidega Lestene kalmistul, kuhu on maetud endised SS-lased (Lestene kalmistule on maetud üle kahe tuhande Kuramaal võidelnud läti sõjamehe V.K.). Kahjuks toimub leegionäride austamine Riias sisuliselt politsei kaitse all ning muutub rahvusradikaalide manifestatsiooniks,“ ütles Azimov.

Balti Leegionid väljaspool Relva-SSi

Mis puutub Nürnbergi protsessi, siis see kuulutas küll Saksa Relva-SSi inimsusvastaste ja sõjakuritegude tõttu kuritegelikuks organisatsiooniks, kuid teatavasti arvati Balti Leegionid Nürnbergi Sõjatribunali poolt väljaspool Saksa Relva-SSi olevaiks. Ka eristas USA valitsus Balti Leegione selgelt saksa Relva-SSist, kuna leegionidesse oli mehi mobiliseeritud sundkorras ja rahvusvahelise õiguse vastaselt. Balti Leegionides teeninud baltlasi käsitles USA valitsus mittevaenulikena ja neile anti sissesõiduks elamislubasid ning võeti teenima Ameerika vahipataljonidesse, kus nad valvasid Nürnbergi protsessi ajal saksa sõjakurjategijaid.

Mis puutub Nürnbergi protsessi üldse, siis on Ameerika president John F. Kennedy oma raamatus „Profiles in Courage“ („Vapruse elulood“) jaganud tunnustust senaator Taftile, kiites teda poliitilise mehisuse eest, et ta julges, vaatamata sionistlike organisatsioonide ässitusele, seada kahtluse alla Nürnbergi protsessi õigluse, kuna enamikku kohtualuseid oli protsessi ajal tunnistuste saamiseks julmalt piinatud, mistõttu ei saa nende tunnistusi võtta tõena. Raamatu kommentaaris on Kennedy lisanud, et „Nürnbergi kohus on konstitutsioonilise Ameerika häbiplekk ning tõsine hälve anglosaksi kohtupärandis“.

Pole ka imestada, sest enamik Nürnbergis tegutsenud Ameerika kohtunikest olid sõja eel Saksamaalt emigreerunud juudid, kel oli vähe kokkupuudet anglosaksi kohtupärandiga.

Sinimäed – Venemaa sõjaajaloo must plekk

Tänane Venemaa näeb endiste sõjameeste poolt Sinimägedel oma langenud relvavendade mälestamises natsismi heroiseerimist. Üheks põhjuseks on fakt, et Punaarmee kaotused 1944. aastal Sinimägedes ei sobi kuidagi kokku Venemaa kuulsusrikka sõjaajalooga. Kuid võib kindel olla, et kui poleks olnud Sinimägesid, oleks eestlaste süüdistamiseks leitud mõni teine põhjus.

On tõsi see, et XX sajandi ajaloos on Venemaal raske leida midagi sellist, mida vene rahvas saaks tunnustavalt ja uhkustundega meenutada, mistõttu on Moskva viimasel ajal üha jõulisemalt hakanud heroiseerima Suureks Isamaasõjaks nimetatud Teise maailmasõja seda perioodi, mis algas natsi Saksamaa poolt sõja alustamisega N. Liidu vastu. Punaarmee suur panus, vene rahva kannatused ja sõja võit sobivad selleks hästi.

Paraku varjutavad seda Suure Isamaasõja oreooli sellised mustad laigud nagu Stalini sõjaeelne koostöö natsiliku Saksamaaga, MRP ja ühine Poola jagamine, kallaletung Soomele ning Balti riikide okupeerimine. Aga samuti stalinismi inimsusevastased kuriteod, mis pandi toime nii vene rahva kui anastatud maade rahvaste juures.

Et vältida nende ajalooliste faktide esiletõstmist stalinismi režiimi all kannatanud riikide ja rahvaste poolt, püüab Venemaa neile rahvastele, eriti aga Eestile ja Lätile, külge kleepida natsismi silti. Sealjuures ei jäta Venemaa diplomaadid kasutamata ühtegi võimalust süüdistada Balti riike natsismi ülistamises.

Ühes oma sõnavõtus kommenteeris Putin hiljuti: „Ükskõik millisel kujul natsismi rehabiliteerimine või veel enam – SS-vägede heroiseerimine – on tänapäeval lubamatu. Me näeme, mis seal Pribaltikas toimub, ja reageerime.“

Eestis on loodud Venemaa mahitusel antifašistlik komitee, kes igati, eriti aga välismaal ja Eestis elava vene noorsoo hulgas, püüab näidata, et Eestis soositakse fašismi taassündi. Kaitsepolitsei hinnangul on selle komitee tegevus selgelt Eesti-vastane, sest ta püüab välisriikide silmis mustata Eesti Vabariiki ja õhutada vaenu eestlaste ja Eestis elavate venelaste vahel. Arvestades Eesti-Vene mitte just eriti sõbralikke suhteid, ei ole ka kahtlust, kes sellise komitee tegevust toetab. Rääkis ju isegi Vene föderatsiooninõukogu välissuhete komitee esimees M. Margelov alles hiljuti Eestist kui riigist, kus fašistid jalutavad vabalt ringi ja püstitavad SS-lastele mälestusmärke.

See, et eesti sõjamehed koos teistest Euroopa maadest relvavendadega pidasid Sinimägedes ja üldse 1944. aasta kaitselahingutega vastu üheksa kuud, vaatamata pealetungivate punavägede mitmekordsele ülekaalule nii elavjõus kui sõjatehnikas, ei tee oma kodumaad kaitsnud eesti sõjameestest natse. On naeruväärsed Venemaa poliitikute süüdistused, et üle kaheksakümne aastaste meeste kogunemised Sinimäele selleks, et mälestada oma langenud relvavendi, on tegelikult SS-vägede heroiseerimine.

Märkmed: