Mart Helme arvates ei tohiks me lasta end uinutada kinnitustest, et suhted Venemaaga on korras, kui tegelikult loobib naaber meile endiselt kaikaid kodaratesse.

Kuigi europarlamendi valimised, NATO tippkohtumine ja sündmused Iraagis on meie tähelepanu ehk mujale tõmmanud, oleks vahetevahel endale siiski kainestav meelde tuletada, et oleme endiselt naabrid ka Venemaaga ning et Venemaa jätkab protestimist nii meie liikmelisuse suhtes NATOs kui manipulatsioone ja takistuste nuputamist, et ka meie liikmelisus ELis meile loodetust vähem kasulikuks osutuks.

Soovite näiteid? Aga mis muud kui suure poisi mõnitav põlvemüks tagumikku oli Venemaa peaministri Mihhail Fradkovi keeldumine kahepoolsest kohtumisest meie peaministriga hiljuti Tallinnas toimunud Läänemeremaade tippkohtumisel. See, et Fradkov lõunalauas eurovolinik Siim Kallase ja Juhan Partsi vahel istus ning siis nendega rääkima oli sunnitud, pole muu kui lollide lohutus ning pakkuda seda publikule eriauhinnana on enesepettus.

Nagu seegi, justkui oleksid Parts ja Fradkov saavutanud lõunalauas hea isikliku kontakti. Missuguse kontakti? Kas Parts võib nüüd juba homme Fradkovile helistada, et arutada presidendi ametiraha ja Voronežis asuvate kunstiväärtuste tagastamise küsimust? Või leppisid nad selle hea isikliku kontakti raames kokku, et Parts läheb varsti Venemaale kalale, kuna Fradkov Eestis ju eelistas ametlikule kohtumisele temaga karget kalalkäiku?

Tegelik ja näiline

Lühidalt, nii nagu me oma eurosuhetes räägime lubamatult palju mõttetut juttu ühistest euroopalikest väärtustest, nii eelistame ka oma halbade suhete juures Venemaaga teha näo, nagu oleks kõik kõige paremas korras ja nagu polekski Venemaa ainus riik maailmas, mis on püsivalt ja varjamatult huvitatud kontrolli omamisest Läänemere idakalda üle ning peab selle kaotust vaid ajutiseks nähtuseks.

Mis puutub aga meie riigijuhtide koridorikohtumistesse Vene tippudega, siis pole mõtet hämada. Igaüks, kes rahvusvahelistest asjadest natukenegi teab, saab aru, et ilma eelnevalt kokku lepitud päevakorrata, valitsustes kinnitatud seisukohtade ning läbirääkimiste protokollimiseta ja ühiste kommünikeede või deklaratsioonideta ei saa rääkida mingist tõsiseltvõetavast kohtumisest, riikidevaheliste lahkarvamuste lahendamisest rääkimata. Paraku, nagu teame, on neid Eesti ja Venemaa vahel rohkem kui üks. Ning lisa on kahjuks tulemas.

Enne Euroopa Liiduga ühinemist armastasid paljud meie poliitikud korrutada, et liitumise järel pole meie suhted Venemaaga enam kahe-, vaid juba mitmepoolsed ja et see võtab neilt ka pinge ning Venemaalt jõupositsiooni võimaluse. Meie liitumine on andnud Venemaale hoopis uue ja palju efektiivsema taktika võimaluse.

Nimelt jätkab Moskva küll üksikriikide vastu sihitud rünnakuid, pidades samal ajal konsultatsioone ja läbirääkimisi oma rünnakute objekti üle üle viimase pea.

Täpselt nii on see vene vähemuse küsimuses, nii on see meie loomset päritolu toiduainete ekspordi Venemaale määramatuks ajaks täielikult peatada ähvardava veterinaarsertifikaatide küsimuses. Viimased, muide, on märksa efektiivsemad kui aastaid kirutud topelttollid, mille kadumist meile euroreferendumi eel ühe olulise lisaboonusena serveeriti.

Kõrvakiil

Venemaa lajatavaks ja kaugele kostvaks kõrvakiiluks Eestile võime pidada ka välisminister Kristiina Ojulandi kandidatuuri läbikukutamist Euroopa Nõukogu juhi ametisse. Tegelikult polnudki Moskval vaja selleks mingeid märkimisväärseid manipulatsioone ja vastupropagandat teha.

Piisas sellest, et oma kandidatuuri tutvustamise raames Venemaale sõita soovinud Ojulandi ees uks lihtsalt kinni löödi. Enamat polnud tarviski. Märk Venemaa seisukohti alati esmatähtsaks pidavatele lääneeurooplastele oli antud ning edasine oli juba vormistamise küsimus.

Siinkohal pole küsimus muidugi üldse mitte Ojulandi isiklikes omadustes. Venemaa lihtsalt ei saa aktsepteerida, et mõni Eesti poliitik teeb silmatorkavat karjääri rahvusvahelises diplomaatias, kuna see tõstab paratamatult ka Eesti riigi prestiiži ning avab meile senisest suuremad võimalused oma huvide kaitsmiseks ja seisukohtade tutvustamiseks.

Eesti poliitikud muutuvad Venemaale seesugustel postidel talutavaks üksnes siis, kui Balti riigid on suudetud finlandiseerida – püüdlus, mida Vene diplomaatia on ajanud juba 90. aastate keskpaigast alates ning mida ei ole kõrvale heidetud ka praegu, ükskõik, mida meie oma ELi ja NATO värskest liikmelisusest tuult tiibadesse saanud kõrkuses ka ei arvaks.

Uus doktriin

1997. aastal sõnastas värskelt välisministriks saanud Jevgeni Primakov Venemaa välispoliitika kui Gortšakovi doktriini.

Aleksandr Gortšakov, Eestigagi põgusalt seotud mees, oli Venemaa välisminister teatavasti riigile äärmiselt rasketel Krimmi sõja järgsetel aastatel, mil majanduslikult ja sõjaliselt löödud maal oli vaja taastada oma rahvusvaheline autoriteet.

President Vladimir Putin on oma eriteenistusliku kolleegi Primakovi paika pandud doktriini kõrvalekaldumatult täitnud ning toonud Boriss Jeltsini ajal naeruväärseks muutunud Venemaa taas tõsiste tegijate ringi.

Kõrvakiilud ja põlvemüksud väikestele naabritele on selle doktriini üks osa, kuid kaugeltki mitte eesmärk. Eesmärgid on hoopis hirmutavamad ja seepärast peame meiegi endale aru andma: Euroopa Liidus või NATOs, sellest pole suurt kasu, kui me samal ajal näoga ka Venemaa poole ei ole, kui meil isegi oma selget Vene-poliitikat pole! Ja kui jätkame iseendale nii idas kui läänes puru silma ajamist. Nii nagu 1939. aastal.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Märkmed: