Kadri Liik

Märtsi keskel nägi Moskvas päevavalgust ettekanne, milles kutsutakse nii Vene riigivõimu kui erakapitali üles tegema kõik, et Balti riigid, iseäranis Läti, allutada nii poliitiliselt kui majanduslikult Venemaa kontrollile.
Ettekandes ei mainita Eestit peaaegu üldse, Leedu kohta tõdetakse, et tänu kodakondsuse nullvariandile on suhted paremad ja Kaliningradi pärast peab Venemaa võibolla minema suhetes tolle riigiga suurematele järeleandmistele.

Täie karmusega aga suhtutakse Lätisse - deklareeritakse, et viimane on rajanud «oma heaolu Vene transiidile, oma välispoliitika aga russofoobiale», ja leitakse, et Vene valitsusel on olemas nii õigused kui võimalused Lätile survet avaldada. Ühe peaülesandena nähakse sealjuures Läti naftatransiidi Venemaa kontrolli alla saamist.

Püsihuvid ja hetkekasu

Ettekanne on avaldatud infoagentuuri Regnum koduleheküljel ning selle autoriteks on märgitud «Projektikomitee» ja kolm nime - Nikita Ivanov, Modest Kolerov ja Gleb Pavlovski. Kõik kolm meest on tegelenud meedia ja propagandaga; tuntuim neist on Putini presidendivalimiskampaania ühe korraldajana tuntust kogunud, hiljem aga presidendi ringkondadest mõnevõrra eemaldunud Pavlovski.

«Projektikomitee» kohta on Pavlovski ühes intervjuus öelnud, et see on ekspertidest koosnev kodanikuühendus, mis toetab Vene riiki ja tegeleb poliitika arutamise ja riigile nõu andmisega. Nii «Projektikomitee» kui agentuur Regnum on noored nähtused - mõlemad on tekkinud möödunud aasta teisel poolel.

Ettekande autorid heidavad Venemaa Balti-poliitikale ette, et see ei ole hästi koordineeritud ning sageli jäetakse Venemaa püsivad rahvuslikud huvid hetkelise omakasu püüdluses tagaplaanile. Püsivates rahvuslikeks huvideks on autorite nägemuses «strateegiline kontroll Läänemere ranniku üle» ning Venemaa enesekehtestamine regiooni juhtriigina; Venemaalt lähtuva transiidi mitmekesistamine, vältimaks selle sattumist mõne Balti riigi monopolistliku kontrolli alla; samuti nii Vene diasporaa kui «kõigi Venemaale lojaalsete inimeste» õiguste kaitsmine. Just nende huvide tagamisele peavad olema suunatud nii Vene riigivõimu kui erakapitali püüdlused.

Vaja Ventspils kätte saada

Selles kontekstis kiidetakse heaks riigile kuuluva naftatorutranspordi firma Transneft otsus jätta aasta algusest peale kuivale Ventspilsi sadam, kuna Läti ei ole soostunud müüma Vene firmadele osalust sadamat haldavas Ventspils Naftas. Huvipakkuv on tõik, et sadamat nimetatakse konkurentsivõimetuks, kuid sellele ei heideta ette mitte teenuste halba kvaliteeti, vaid «ebaõiget erastamisskeemi - ilma Venemaa osaluseta». Nördimusega nenditakse, et «Venemaa võitlus ebasõbraliku monopoli vastu» on kutsunud Läti poolt esile «pretsedenditud katsed avaldada Venemaale poliitilist survet», kasutades selleks USAd, Euroopa Liitu ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni.

Lühidalt mainitakse dokumendis kõiki Läti «Vene-vaenulikke» tegusid - nagu küüditajate ja NKVD-laste kohtuprotsessid, Riia nõuded, et Venemaa maksaks okupatsiooni eest kompensatsiooni, kodakondsusnõuded ja karmistuv viisarežiim. «Selles valguses,» leiavad autorid, «on Vene valitsusel võimalused Lätile otsese ja seadusliku surve avaldamiseks.»

Põhilisi ülesandeid on Venemaal Lätis kolm. Esiteks tuleb saavutada kontroll Läti naftatransiidi üle - vastasel juhul täielikult loobuda Läti transiiditeenustest. Teiseks tuleb Läti sisepoliitika mõjutamiseks teha koostööd «Venemaale lojaalsete ja tsiviliseeritud poliitikutega kõigist poliitilistest suundadest». Kui viimased koostööst keelduvad, avaldada survet nende finantseerijatele Venemaal ja teistes riikides.

Ning kolmandaks on vaja likvideerida Läti mittekodanikud, nõudes, et Läti annaks neile kõigile kodakondsuse. Vastasel juhul ähvardatakse juriidiliselt vaidlustada Läti astumine Euroopa Liitu. Kuidas see viimane välja näeks, pole ettekandes kirjeldatud.

«Projektikomiteel» on etteheiteid Vene naftafirmadele Lukoil, Jukos, Surgutneftegaz, TNK ja Rosneft, kes peaminister Mihhail Kasjanovile saadetud kirjas on Ventspilsi läbiva transiidi külmutamist pahaks pannud.

«Vene äridele on vaja karmilt selgitada, et hetkelise omakasu tagaajamine Vene riigile surve avaldamise ja ebasõbraliku riigi ärile ja poliitikale kasuliku tegevuse läbi on ebaproduktiivne,» tõdetakse ettekandes. «Nii Vene valitsus kui Vene kapital peavad mõistma, et transiidi taastamine Ventspilsi läbiva torujuhtme kaudu ilma täiendavaid tingimusi seadmata oleks Venemaa kapituleerumine parasiitliku russofoobia ees.»

Etteheiteid on «Projektikomiteel» ka Venemaa senistele katsetele mõjutada Läti sisepoliitikat - tõdetakse, et Janis Jurkans, keda Venemaa viimastel Läti valimistel toetas ja kelle isegi Vladimir Putin vastu võttis, ei ole õigustanud talle pandud lootusi, vaid on eelistanud Venemaa huvidele oma isiklikku karjääri.

Edaspidi, nõutakse ettekandes, tuleb sõpru valida külmalt ja «range konkurentsi alusel». Venemaa toetuse saavad vaid need, kes on nõus kaitsma «Venemaa seaduslikke huve» ehk teisisõnu praktiliselt kaasa aitama Venemaa kontrolli kehtestamisele transiidisfääri üle ja sellele, et Läti kodakondsuse saaksid kõik Läti elanikud, kes seda soovivad.

Läti mõjutamiseks soovitatakse ettekandes ära kasutada OSCEd ja Euroopa Nõukogu, muu hulgas soovitatakse viimasel taaskehtestada monitooring Läti üle. Kuna aga mainitust võib olla vähe, soovitatakse Vene duuma liikmetel teha selgitustööd ka Euroopa Liidu parlamentides, selgitamaks, et Läti ei vasta ELi standarditele. NATO riikidele aga tuleb meenutada, et Lätil ei ole Venemaaga alla kirjutatud piirilepingut, mis autorite väitel on NATOsse astumise poliitiliseks tingimuseks.

Samuti antakse ettekandes soovitusi, kuidas kasutada ära lääneriikide vahel Iraagi küsimuses tekkinud lõhet, meenutades Euroopale, et just USA-meelsel positsioonil olev Läti oli üks nn Vilniuse kümne kirja algatajaid. «Euroopa üldsus ja parlamendid - «vana Euroopa» - peavad teadma Läti Euroopa-vastasest positsioonist,» lõpeb ettekanne.

Postimeest konsulteerinud Eesti välispoliitika asjatundjad soovitasid refereeritud dokumenti suhtuda täie tähelepanuga, kinnitades, et loomulikult on sihtmärk laiem kui Läti. Ettekandes sätestatud peamisi vahendeid - nimelt Venemaale lojaalsete poliitikute leidmine ja lõa otsas hoidmine ning majandushoobade kasutamine poliitiliste ja muude eesmärkide kasutamiseks - võib Venemaa kasutada ka mujal.

Samas kinnitas Moskva Carnegie keskuse analüütik Andrei Rjabov Postimehele, et Venemaal ei ole mainitud ettekanne tähelepanu äratanud ja kindlasti ei saa seda pidada Vene välispoliitika tegevusjuhiseks. Pigem on tema sõnul tegu oligarh Roman Abramovitshi katsetega omandada osalus Ventspils Naftas. «Abramovitsh saab Transneftiga väga hästi läbi ja tema eesmärgiks on tõrjuda Ventspilsist välja kõik, ka teised Vene firmad,» ütles Rjabov.

Nii Abramovitsh kui Pavlovski kerkisid esile president Boriss Jeltsini ajal ja kuulusid Jeltsini lähiringi ehk «perekonda». Pärast Putini võimuletulekut on mõned «perekonna» liikmetest, nagu näiteks ärimees Boriss Berezovski, langenud ebasoosingusse ja olnud sunnitud Venemaalt lahkuma; teised aga, kes loobusid oma poliitilistest ambitsioonidest ja keskendusid ärihuvidele, elavad endiselt hästi.

«Perekonna» liige Aleksandr Voloshin töötab siiani presidendi administratsiooni juhina, ning tema ongi Rjabovi sõnul praeguseks Pavlovski ainus, ent see-eest mõjukas võimu-lähedane sõber. «Ent siiski pole Pavlovski välispoliitilise mõtlejana midagi tõsiseltvõetavat,» kinnitas Rjabov. Tema hinnangul on Vene välispoliitika jäme ots Iraagi kriisi ajal nihkunud uuesti välisministeeriumi; teine oluline mõjutaja on kaitseministeerium, «perekond» ei ole aga suutnud nendega konkureerida.



Kadri Liik

Märkmed: