Eesti kultuuritegelaste pöördumine seoses Eesti pideva süüdistamisega Venemaa poolt inimõiguste rikkumises
Alates Eesti Vabariigi taastamisest 1991. aastal on Venemaa ametliku ja poolametliku välispoliitika üheks püsivaks komponendiks olnud Eesti süüdistamine inimõiguste ja/või rahvusvaheliste õigusnormide jalge alla tallamises, mille ohvriks olevat Eesti vähemusrahvused.
Samal teemal:
Sõnaseletusi kultuuritegelaste pöördumisele (2)
Nende raskete süüdistuste tõestuseks pole iial esitatud mingeid tõendeid, kuid süüdistuste pideva kordamise abil on saavutatud olukord, kus tõendeid nagu polekski vaja. Venemaal on lubatud tõendusteta kõnelda «vähemusrahvuste probleemist» Eestis ja selle lahendamise vajadusest, ilma et Venemaa käest enam aru päritakski, mida sellega õieti silmas peetakse.
Väited vähemusrahvuste õiguste rikkumisest on valed ja kujutavad endast maailma avalikkuse desinformeerimist. Selles veendumiseks piisab, kui meenutada mõnd olulist fakti.
Kõigepealt tuleb rõhutada, et nn vähemusrahvuste all peab Venemaa silmas mitte ajaloolisi vähemusrahvusi, vaid immigrante, kes eesti rahva tahte vastaselt asustati või asusid ise Eestisse umbes poole sajandi jooksul, mil Eesti Vabariik oli okupeeritud N Liidu poolt. Et tegemist ei olnud normaalse migratsiooniga, ilmneb järgmistest arvudest:
1945. a 1. jaanuaril moodustasid eestlased Eesti elanikkonnast vähemalt 95%.
1959. aastal oli eestlasi 74,6%, ülejäänutest moodustasid rõhuva enamiku vene keelt kõnelevad N Liidu kodanikud, kelle hulgas peale venelaste oli ka teiste rahvuste esindajaid.
1989. aastal oli eestlaste osakaal langenud 61,5%-ni. Paljudes linnades, sealhulgas pealinn Tallinnas oli eestlasi alla poole; kolmes Eesti linnas vähem kui 5%.
Üldistes joontes oli eestlasi veidi alla miljoni, vene keelt kõnelevaid migrante umbes 600 000. 26% Eesti elanikkonnast oli sündinud väljaspool Eestit.
Mitte midagi ligilähedast ei ole iial juhtunud üheski Lääne-Euroopa riigis.
N Liidu kokkuvarisemise järel oleks olnud loomulik, et väidetavasti demokraatlik Venemaa asub soodustama sel viisil võõrsile asustatud inimeste repatrieerumist. Selle asemel valis Venemaa risti vastupidise tee, mis on formuleeritud nn Karaganovi doktriinis: säilitada Eestis häälekas, rohkearvuline ja soovitavalt rahulolematu vene vähemus.
Sellele vähemusele toetudes loodetakse Eestile peale suruda Venemaale meelepärane poliitika. Eesmärgiks oli kehtestada n-ö tsiviilokupatsioon, mis asendaks 1994. aastal lõppenud sõjalist okupatsiooni.
Niisiis on tegemist terve abinõude kompleksiga, mille mõtteks on agressiooni jätkamine. Selle juures peetakse silmas lähemat ja kaugemat eesmärki. Lähemaks eesmärgiks on «vähemusrahvuste probleemile» viidates pressida Läänelt välja mitmesuguseid järeleandmisi (nt õigust uputada verre tšetšeenia rahva vabadustahe).
Miks muidu muutuvad süüdistused Eesti aadressil eriti räigeks iga tippkohtumise eel. Kaugemaks eesmärgiks on Eesti taasallutamine Venemaa faktilisele ülemvõimule.
Kõik eelöeldu kehtib samal määral ka Läti ja veidi vähemal määral Leedu kohta.
Eesti Vabariigis pole iial mitte ühtki rahvast taga kiusatud. Vastupidi, oma riikliku iseseisvuse taastamise järel on eestlased Eestisse asustatud migrantidesse suhtunud ennenägematu tolerantsi ja mõistmisega.
Kodakondsuse omandamine on tehtud võimalikuks kõigile, kes soovivad ja suudavad üles näidata kas või minimaalset lojaalsust Eesti rahvuslike huvide suhtes. Samuti pole kellelegi tehtud takistust valida endale mõne teise riigi, nt Venemaa kodakondsus, säilitades Eestis kõik inimõigused.
Ka neile inimestele on Eesti Vabariik suuremeelselt taganud emakeelse koolihariduse ja aktiivse valimisõiguse kohalikel valimistel. Mingit rahvuslikku diskrimineerimist Eestis ei toimu. Vastupidi, toimub järkjärguline integratsiooniprotsess.
Kõiki eelkirjeldatud asjaolusid arvesse võttes palume teie Kõrgel Kogul käsitleda Venemaa süüdistusi inimõiguste väidetavast rikkumisest Eestis objektiivselt kui maailma avaliku arvamuse süstemaatilist desorienteerimist ning subjektiivselt, st Eesti suhtes kui laimu, mis osutab nüüdsegi Venemaa valmisolekule neelata Eesti Vabariik vähegi sobiva juhuse korral uuesti alla.
Need süüdistused on kvalifitseeritavad agressiooniks ja me pöördume maailma demokraatliku avalikkuse poole üleskutsega sellised meetmed ühemõtteliselt hukka mõista.
Sulev Vahtre – ajaloolane
Jaan Kross – kirjanik
Jaan Einasto – astronoom
Raivo Trass – lavastaja
Rein Raud – antropoloogiaprofessor
Tiit Rosenberg – ajalooprofessor,
Silver Vahtre – kunstnik
Sven Grünberg – helilooja
Hardi Volmer – filmirežissöör
Ain Kaalep – kirjanik
Janika Kronberg – Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees
Peeter Olesk – kirjandusteadlane
Jaan Puhvel – kirjandusteadlane
Hando Runnel – kirjanik
Katre Ligi – kirjanik
Tõnis Mägi – laulja ja helilooja
Linnart Mäll – Rahvuste Õiguste Instituudi direktor
Olev Remsu – kirjanik
Sirje Kiin – kirjandusteadlane
Jüri Arrak – kunstnik
Leonhard Lapin – kunstnik, Kunstiülikooli professor
Margit Mutso – Eesti Arhitektide Liidu esimees
Paul Mägi – dirigent
Reiu Tüür – Tallinna Kunstihoone direktor
Jaan Elken – Eesti Kunstnike Liidu esimees
Neeme Järvi – dirigent
Toomas Tamla – Eesti Ajaloomuuseumi direktor
Vello Salo – katoliku preester
Krista Aru – Kirjandusmuuseumi direktor
Mihkel Mutt – kultuurilehe Sirp peatoimetaja
Anzori Barkalaja – Viljandi kultuuriakadeemia rektor
René Eespere – helilooja
Hain Rebas – ajalooprofessor
Tõnu Kaljuste – dirigent
Veljo Tormis – helilooja
Indrek Martinson – Lundi Ülikooli füüsikaprofessor
Nils Sachris – arst
Priit Pedajas – lavastaja
Enn Sarv – matemaatik
Enn Soosaar – tõlkija, kolumnist
Erki Nool – olümpiavõitja Sidney 2000
Tauno Kangro – skulptor
Gustav Piir – EELK Tallinna praost
Toomas Liivamägi – Eesti Kirjanduse Seltsi esimees
Anto Raukas – Teaduste Akadeemia liige, geoloog
Merle Jääger – näitleja, luuletaja
Vello Ederma – Välis-Eesti avaliku elu tegelane
Viivi Luik – kirjanik
Neeme Kuningas – lavastaja
Merike Lang – Eesti Vabaõhumuuseumi direktor
Tiit Karuks – tuntud raadiohääl
Enn Nõu – kirjanik ja arstiteadlane
Leo Metsar – kirjanik ja tõlkija
Ivar Paljak – Eesti Teaduslik Selts Rootsis, esimees
Lea Malin – Tartu Laste Kunstikooli direktor
Jaan Unt – TÜ lektor, klassikaline filoloog ja tõlkija
Kersti Unt – kirjandusteadlane
Enn Lillemets – kunstiühingu Pallas juhatuse esimees
Peeter Brambat – filmirežissöör
Mart Kalm – kunstiajaloolane
Anu Kalm – kunstnik
Peeter Tammearu – lavastaja ja näitleja
Mati Laur – ajaloolane, TÜ professor
Arne Mikk – Estonia Seltsi esimees
Peeter Tulviste – Teaduste Akadeemia liige, psühholoog
Ingo Normet – Muusikaakadeemia professor, muusikateadlane
Peeter Saari – Teaduste Akadeemia liige, füüsik
Arvo Krikmann – Teaduste Akadeemia liige, folklorist
Mart Ustav – Teaduste Akadeemia liige, mikrobioloog
Agu Laisk – TA liige, taimefüsioloog
Loit Reintam – TA, mullateadlane
Erast Parmasto – TA, botaanik
Ain-Elmar Kaasik – TA, neuroloog
Ülo Lepik – TA, matemaatik
Uno Mereste – TA, majandusteadlane
Els Oksaar – TA liige, keeleteadlane
Arved Oksaar – politoloog
Hans Trass – TA liige, botaanik
Mart Jagomägi – kirjastaja, kirjastus Ilmamaa
Olav Aarna – TA liige, tehnikateadlane
Andres Põder – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop
Ivo Linna – laulja
Valeri Kalabugin – Eesti Inimõiguste Instituudi töötaja
Sergei Zonov – projektijuht, avaliku elu tegelane
Stefanos – Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna ja Eesti metropoliit
Ellen Niit – kirjanik
Hakani Gayibli – kirjanik, Eesti-Aserbaidžaani Seltsi esimees
Urmas Sutrop – Eesti Keele Instituudi direktor
17. veebruar 2005
Venemaa süüdistused on laim PM
Arvamus
TRENDING
