Poola püüd luua paremaid sidemeid Venemaaga tõi positiivseid tulemusi vaid ajutiselt.Edward Lucas, DiplomaatiaPoola püüd luua paremaid sidemeid Venemaaga andis lühiajalist kasu ja tugevdas riigi diplomaatilist kaalu maailmas. Kuid lõpptulemus on valmistanud pettumuse.
Viimaste sajandite Poola-Venemaa suhteid vaadates ei saa Varssavi poliitikutele kuidagi soovitada olla idasuhete osas väga lootusrikas. Poola jagamine 18. sajandi lõpul, tsaarivõimu vastu suunatud 1863. aasta ülestõusu mahasurumine, Punaarmee sissetung vastsesse Teise Vabariiki (mis nurjus 1920. aastal Visla ime tõttu), maa natside ja Nõukogude impeeriumi vahel jaganud Molotovi-Ribbentropi pakt 1939. aastal, Katõni veresaun 1940. aastal, Nõukogude Liidu toel kehtestatud sõjaseisukord 1981. aastal – nimekiri on nii pikk ja nii traagiline, et patoloogiline ajalootrauma tundub olevat lausa loomulik ja vältimatu. Kõige selle taustal on suhete „taaskäivitamine” Vladimir Putini Venemaaga alates 2009. aastast märkimisväärne episood diplomaatia ajaloos, mis väärib hoolikat uurimist.
Teised riigid ei ole eeskuju järginud, ehkki Poola ajalugu pole piirkonnas sugugi erandlik. Tšehhoslovakkia vältis sõjapurustusi, kuid kannatas Nõukogude Liidu sissetungi all 1968. aastal. Ungari pidi üle elama nii sõjapurustused kui ka sissetungi. Rumeenia kaotas osa oma aladest Nõukogude Liidule (ja erinevalt Poolast ei saanud midagi juurde). Eesti ja teised Balti riigid kaotasid kõige rohkem, kadudes pärast sunnitud liidendamist Nõukogude Liiduga sootuks maakaardilt.
1987.-1989. aastal tundus siiski korraks, et kõik piirkonna rahvad suudavad minevikuvarjud selja taha jätta, kui Nõukogude juhtkond eesotsas Mihhail Gorbatšoviga (ja Venemaa Föderatsiooni juhtkond eesotsas Boriss Jeltsiniga) ei olnud ühtäkki enam hirmu, vaid lootuse allikas. Esimest korda kurjuse impeeriumi ajaloos olid Kremlis võimul pigem reformistid – sageli vägagi reformimeelsed – kui halliks tõmbunud dinosaurused, kes tõmbavad satelliitriikide ohje. Ikestatud rahvad vaatasid andunult, kuidas Andrei Sahharovist sai taas Moskvas üleriikliku tähtsusega mees, kuidas Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei kaotas oma monopoli, kuidas ajakirjandus muutus vabaks ja kuidas hakati ükshaaval tunnistama mineviku kuritegusid.
Lühikest aega ja võib-olla ebarealistlikult oli võímalik ette kujutada, et kogu ekskommunistlik maailm liigub sõpradena vabaduse ja reformide suunas. 1988. aastal korrespondendina toonases Saksa DV-s viibides vaatasin vaimustunult, kuidas Ida-Saksa teismelised seisid järjekorras, et lugeda Nõukogude propagandamaterjale, mida nad varem põlastasid – nüüd nad lausa janunesid nende järele, sest seal kõneldi ajaloo kohta tõtt, mida nende enda ajakirjandus hoidis endiselt seitsme luku taga. Mõni kuu hiljem, Tšehhoslovakkia sametrevolutsiooni ajal, külastasin üht dissidendist sõpra, kes vabandas, et ei saa mulle täit tähelepanu pöörata, sest arutab telefonitsi taktikat Andreiga. Tegemist oli Andrei Sahharoviga. Leedus nägin pärast Nõukogude verist, nurjunud rünnakut 1991. aasta jaanuaris lillehunnikute kerkimist Leedu parlamendi ette Venemaa ja Leedu trikolooride all, mille külge olid seotud mustad leinalindid. Ühel oli lihtne kiri простите нам (“andestage meile”). Loosung за вашу и нашу свободу (“meie ja teie vabaduse eest”), mis oli tähistanud poola, leedu ja vene demokraatide ühtsust 1863. aastal, hakkas saama tõelist sisu.
See ei jäänud kestma. Sain sellest esimest aimu 1990. aasta detsembris, kui kaks meeleavaldajat, kes olid 1968. aasta augustis protestinud Punasel väljakul Nõukogude sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse (sellesama sajanditaguse loosungi all), külastasid esimest korda Prahat. Nende võõrustaja, minu kunagisest dissidendist sõber, oli paar päeva pisarais kohtlemise pärast, mille osaliseks ta külalised said. Ettekandjad, hotellitöötajad ja poemüüjad, kellega nad kokku puutusid, ei hoolinud kübetki külaliste toodud ohvrist (kõik meeleavaldajad vahistati, mõned saadeti vaimuhaiglasse, mõned laagrisse). Nad kuulsid vaid vihatud vene keelt. Revolutsiooniga vabanenud, võisid nad nüüd olla nii jõhkrad, kui vaid vähegi soovisid, inimeste suhtes, keda nad pidasid soovimatuteks “Nõukogude turistideks”. Nõukoguliku pealesunnitud heanaaberlikkuse tekitatud kahju oli väga ränk.
Meeleolu jahenes ka Moskvas. Paljud venelased ei saanud aru, miks nende endised liitlased on nii tõrksad. „Baltikum hülgas meid,” sõnas üks mu liberaalselt meelestatud sõber 1992. aastal Peterburis kurvalt. Ta ei mõistnud, kuidas saavad kunagi nii lähedased riigid nüüd kehtestada Venemaa suhtes viisarežiimi. Kui Ida- ja Kesk-Euroopa riigid hakkasid kümnendi lõpul suunduma NATOsse, muutus ahastus Venemaal raevuks. See oli midagi enamat kui tänamatus – see oli juba reetmine. Läänel ei olnud mingit asja piirkonda, mis oli alati olnud Venemaa eesõu. Ja selle piirkonna riikidel ei olnud mingit vajadust karata voodisse Ameerikaga. Sellised poliitikud nagu Jevgeni Primakov, välisministriks (ja lõpuks lühiajaliselt isegi peaministriks) saanud luureülem, sõnasid, et eriti Balti riikidel on „lubamatu” liituda NATOga. Venelased ei saanud aru, et mida rohkem nad kurtsid, seda kindlamaks muutus nende endiste satelliitide pääs allianssi.
Venemaa oskas mitmel moel tugevdada arusaama, et ta vanad koloniaalsed arusaamad ja taotlused Läänemerest Musta mereni ulatuvas piirkonnas pole kuhugi kadunud. Ta mängis maagaasitarnetega. Vene mõju ajakirjanduses, poliitikas ja avalikus elus oli mõnikord kahtlase väärtusega, mõnikord salajane, aga alati ebameeldiv. Samuti paistis, et Venemaa taaselustab Nõukogude ajalookirjutuse kõige ebameeldivamad küljed. Härra Putin väitis pressikonverentsil, et Molotovi-Ribbentropi pakt oli kõigest Nõukogude Venemaale pärast Esimest maailmasõda peale surutud ebaõiglaste tingimuste hüvitamine. 20 000 Poola ohvitseri ja reservväelase mõrvamise eitamine Katõnis, mida varem olid teinud vaid üksikud äärmuslased, kujunes ajakirjanduses ja poliitikas kindlaks tõeks. Kes seisid Venemaa uusnõukoguliku ajalookäsituse vastu, olid automaatselt “fašistid”.
Kõige selle taustal on Poola taaskäivitamispoliitika üllatav. See algas 2007. aastal suhteliselt tagasihoidliku otsusega luua ühine töörühm eufemistlikult keerulisteks ajalooküsimusteks nimetatud probleemide arutamiseks. Paljud panid seda naljaks. Kuidas saaks Venemaa poolt valeks peetud asju (poolakate tänamatus nende „vabastamise” eest 1945. aastal; nördimus Nõukogude Venemaa sõjavangide surma pärast 1920. aastal) võrreldagi Stalini aja grotesksete kuritegudega? Kuid põlastajad (mina nende seas) eksisid. Ajaloolaste visa töö on teinud palju head, suutnud tuvastada arhiivimaterjale, selgitanud välja fakte, pannud paika arve, kuupäevi ja kellaaegu. Tõlgenduste osas on vastuolud püsima jäänud, aga see, mis juhtus, millal ja kellega, on varasemast palju selgem.
Taaskäivitamise järgmine etapp algas 2009. aastal härra Putini visiidiga Poola Läänemere rannikule, kus ta peaaegu vabandas Molotovi-Ribbentropi pakti eest. Taas ei läinud see paljude (kaasa arvatud minu) meelest piisavalt kaugele. Venemaa riigijuht nimetas seda suureks eksimuseks, mitte võikaks kuriteoks, ning seadis selle eksitavalt teiste riikide sobingute (näiteks Tšehhoslovakkia reetmine Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt) konteksti.
Kuid see visiit pani aluse järgmisele sündmusele, Putini ja peaminister Tuski ühisele Katõni veresauna mälestamisele selle 70. aastapäeval. Vapustav oli näha Putinit leinates mälestusmärgi juures põlvitamas. Sama vapustav oli see, et Venemaa televisioonis näidati Poola suure filmirežissööri Andrzej Wajda filmi veresaunast. Ometi oli ka veel siis võimalik sõnadega mängida. Putin esitas äraleierdatud ja eksitava võrdluse, tõmmates paralleeli Vene sõjavangide vahele Poolas pärast 1920. aastat (kelle surm oli traagiline, aga mitte massimõrva tulemus) ning poola rahva paremiku saatuse vahele, kes tapeti Nõukogude juhtkonna otsesel korraldusel.
Tõeliselt märkimisväärne oli aga reageerimine traagilisele lennuõnnetusele 2010. aasta aprillis Venemaal, milles hukkusid president Lech Kaczyński ja veel kümned kõrgemad Poola ametiisikud. Silmanähtavalt liigutatud härra Putin lohutas avalikult härra Tuski, kinnitades, et uurimisel ei jäeta ühtegi kivi ringi pööramata, ning võttis uurimise enda isikliku kontrolli alla. Wajda filmi näidati uuesti, sedakorda mitte enam vähese vaadatavusega kultuurikanalis, vaid parimal saateajal ühes Venemaa vaadatumas telekanalis.
Tähenärijad ei pruugi mõistagi ikka veel rahule jääda. Venemaa ei ole otsesõnu ja tingimusteta vabandanud Poola ees kunagiste Nõukogude kuritegude eest (seda võib veidi võrrelda sellega, kui tänapäeva Saksamaa möönaks tõrksalt, et holokaust tõesti toimus ja Kolmas Riik vastutas selle eest, kuid hoiaks Auschwitzi arhiivid salastatuna ning keelduks maksmast kahjutasu seal mõrvatute omastele). Venemaa võitleb endiselt Strasbourg’is kohtuasja vastu, millega Katõnis tapetute sugulased taotlevad õigluse jaluleseadmist. Külluses on teisigi ajaloo lahtisi otsi.
Aga mitte selles ei ole asi. Poliitiline kliima on nii palju muutunud, et (viisakalt öeldes) erinevad ajalootõlgendused on muutunud tähtsusetuks poliitiliseks probleemiks ega võrdu enam kuidagi suhetega tervikuna. See on tohutu muutus. Eelmiste Poola valitsuste ajal seisis minevik olevikust kõrgemal. Iga Venemaa sammu käsitleti revanšistliku, neosovetliku ja ähvardava käitumise ilminguna. Poola enda tugevusi alahinnati, Venemaa tõsiseid nõrkusi eirati.
Eelkõige on muutunud arusaamad Poola poolel. Poola-keskseid kommentaatoreid võib see hämmastada, aga venelased ei ärka iga hommik üles Poola ajaloo üle mõtiskledes. Enesesse süüvimine on alati olnud vene poliitilise mõtte tunnus, nagu ka peaaegu põikpäine teadmatus „väikestest” riikidest (õieti on Poola elanikkond ju peaaegu 40 miljonit, aga riigi jaoks, kus elab 140 miljonit inimest maailma suurimal kontinendil, on seda üsna vähe). Venelased lähevad närvi selliste riikide peale nagu Gruusia või Eesti, kui need nende arvates „provotseerivad” Venemaad. Nad saavad pahaseks Ukraina peale, kui see „varastab” Venemaa gaasi. Aga kui just ei pea, siis enamik venelasi (ja Venemaa poliitikuid) isegi ei mõtle selliste maade peale nagu Poola – vähemalt mitte rohkem, kui tunnevad levinud arusaamade kohaselt ameeriklased huvi Mehhiko sise- või välispoliitika vastu. Venemaal on endalgi probleeme rohkem kui rubla eest.
Poolas on asjad vastupidi. Igal poolakal on Venemaa kohta arvamus – tavaliselt negatiivne. See loob hea pinnase nii siirastele kui ka salakavalatele poliitikutele. Tuski ja Sikorski geniaalsus Poola välispoliitikas avaldus selles, et nad loobusid mõtlemast levinud arvamuste peale ja hakkasid mõtlema Poola tegelikest rahvuslikest huvidest. Ilmselgelt ei saa olla Poola huvides halvad suhted kõigi oma vahetute naabritega (veel parem, kui need poleks halvad ühegagi). Eriti perversne oleks vibutada rusikaid oma mõlema suure naabri suunas ning toetuda nende asemel kaugetele maadele, näiteks Ühendriikidele või isegi Suurbritanniale (seda me oleme juba näinud, võiks poolakas viimase kohta kibedalt öelda). Tähelepanu kvaliteet ja kvantiteet, mida Poola võib oodata Washingtonis, ei vasta kuidagi Poola välismaise toetuse vajadustele, eriti juhul, kui suhted peaksid olema jäised nii Berliini kui ka Moskvaga. See oli selge ummik, kuhu Jarosław Kaczyński (hukkunud presidendi venna) valitsus oli suutnud maa viia.
Poola käitus – vähemalt enda silmis – kangelaslikult. Ta oli ülilojaalne liitlane Iraagis ja Afganistanis. Tema salateenistus tegi meelsasti koostööd CIAga erakorraliste üleviimiste programmi ja teiste terrorismivastaste operatsioonide raames. Ta tegi visa kihutustööd Ukraina ja Gruusia NATO-liikmesuse, Leedu ja Valgevene inimõiguste ja poliitiliste vabaduste nimel. Ja samal ajal oli ta marginaalne.
Saksamaa, Prantsusmaa ja teised suured Euroopa riigid lihtsalt ei saanud Varssavi seisukohti tõsiselt võtta. Seal oli võimul valitsus, kes avaldas diplomaatilist protesti ebasoodsa kajastuse pärast ajakirjanduses (täiesti välistatud tegevus Euroopa Liidus või üldse riikide vahel, mis peavad vaba ajakirjandust kõigist selle vigadest ja puudustest hoolimata õigus-ja põhiseadusliku korra lahutamatuks osaks). Isegi Bushi administratsiooni aegsed Washingtoni pistrikud krimpsutasid nägu nende peamise Ida-Euroopa liitlase asjatundmatuse, segaste prioriteetide ja ebarealistlike ootuste pärast. Üks ametnik võrdles toonast Poolat (see oli öeldud täiesti mitteametlikult ja ma tsiteerin mälu järgi) armastatud, aga kehvasti õpetatud koeraga: „Ma armastan teda südamest. Aga ta teeb häda vaibale, ajab naabreid närvi, haugub kogu aeg ning lakub mu nägu, kui ma püüan tööd teha, ja nurub süüa.”
Taaskäivitamisest alates on Poola pale muutunud. Enam ta ei torma võitlusesse, ei haugu ega vingu, vaid aitab probleemide loomise asemel neid hoopis lahendada. Taaskäivitamise vahest suurim tulu avaldub suhetes Saksamaaga. Need ei ole Poola ajaloos olnud kunagi paremad. Paranoilise ja okkalise hoiaku on asendanud soojad sõnad mõlemalt poolt. Kui Sikorski soovis edastada enne detsembrikuiseid valimisi Valgevene võimudele karmisõnalise sõnumi, sõitis ta sinna koos oma Saksa kolleegi Guido Westerwellega. Härra Tuskil on suurepärased suhted Saksamaa kantsleri, tuntud polonofiili Angela Merkeliga. (Venemaa puhul on „isiklik keemia”, nii palju kui seda on, Tuski ja Putini vahel; Sikorski ja tema kolleegi Sergei Lavrovi suhteid võib pidada „peaaegu südamlikeks”.)
Saksamaa seisukohalt on Poola nüüd Salonfähig ehk salongikõlblik. Saksamaa võimas Venemaa-meelne lobi ei saa seista vastu headele suhetele Poolaga, kui seda ei tee Venemaa ise. Siiski on Poolal senini mõningaid probleeme Saksamaaga: ta tahaks näha, et poola vähemusel oleks Saksamaal samasugused haridusvõimalused, nagu on sakslastel Poolas, ning ta tunneb natuke muret revanšistliku retoorika pärast, mida kostab aeg-ajalt proua Merkeli konservatiivse Kristlik-Demokraatliku Liidu üksikutelt liikmetelt.
Mitmeski mõttes on Poola olnud erandlik. Teistel riikidel ei olnud eelnevalt Saksamaaga nii halbu suhteid (härra Kaczyński tundus pidavat Saksamaad põhimõtteliselt sama suureks ohuks nagu Venemaad). Kuid ükski ei ole suutnud ka luua Venemaaga nii häid suhteid.
Karel Schwarzenbergi valvsa juhtimise all käitub Tšehhi tõelise pistrikuna inimõiguste osas ning on üpris jäik ka sellistes küsimustes, nagu energiajulgeolek ja nõndanimetatud idapartnerluse toetamine (see on ELi püüd koondada tähelepanu Armeeniale, Aserbaidžaanile, Gruusiale, Moldovale, Ukrainale ja Valgevenele). Ungaris kipub Viktor Orbáni suhtumine ajakirjandusse ja kohtusüsteemi murettekitavalt sarnanema Putini omaga, kuid tema suhted Venemaa peaministriga on jäised. Ungari suur energiaettevõte MOL püüab vabaneda soovimatust Vene osanikust, segaste omandisuhetega Surgutneftegazist. 2006. aastal astus Putin suure sammu ületamaks suhetel Ungariga lasuvaid ajaloovarje, vabandades (küll iseloomulikult mitmetähenduslikult) Nõukogude 1956. aasta sissetungi eest. Ta on ennast distantseerinud ka N Liidu juhtimisel ette võetud sissetungist Tšehhoslovakkiasse. See on aidanud suhetes pingeid vähendada, aga kaugeltki mitte nii palju kui Poola puhul.
Lõunas ja idas on pilt samuti mitmepalgeline. Venemaa on toetunud tugevasti Horvaatiale, et tagada viimase koostöö torujuhtmediplomaatias. Venemaa suhted Serbiaga ja Bosnia serblaste vabariigiga on head. Kuid need on jahenenud Bulgaaria uue valitsusega, mis tunneb, et Venemaa on neid tüssanud energiaküsimustes. Suhted Rumeenia presidendi Traian Băsescuga on alati olnud tõredad. Rumeenia arusaam endast kui ladina riigist, mis on jäänud slaavlaste ja madjarite hordide piiramisrõngasse, on õhutanud erakondlikke eraldusjooni ületavat skeptitsismi Venemaa suhtes. Venemaa edu proovikiviks Kagu-Euroopas on South Streami torujuhe, mis peaks pakkuma konkurentsi (ja kaikaid kodaraisse loopima) ELi toetatud Nabucco projektile. Nabucco toob Kesk-Aasiast, Kaukaasiast ja Iraagist gaasi Türgi kaudu Euroopasse. South Stream toob Venemaa (ja Kesk-Aasia) gaasi Euroopasse Musta mere kaudu. Kumbki projekt ei ole kuigi hästi edenenud. Ent Nabucco on teostumisele lähemal. Venemaa kümmekond aastat kestnud kiitlemine, käte väänamine ja suuga suure linna tegemine energiadiplomaatia rindel on andnud hämmastavalt vähe tulemusi.
See kajastab ka üht olulist ja sageli valesti mõistetud asja Venemaa osa kohta piirkonnas. Võrreldes mis tahes ELi uuema liikmesriigiga tundub Venemaa tõepoolest üliriigina. Võrreldes ELiga tervikuna tundub Venemaa aga tibatillukesena kõige muu kui tuumaarsenali poolest. Kreml tekitab suuri pahandusi näiteks Gruusias, Ukrainas või Lätis, Aga ta ei ole võimeline astuma ELi kui terviku vastu. See ei tähenda, et endised ikestatud rahvad võiksid tugineda ELi ühisele poliitikale Venemaa suhtes. Küll tähendab see seda, et Venemaa käsitleb oma suhteid ELiga põhimõtteliselt nõrgema seisukohalt.
Kuidas tuleks selle taustal tõlgendada Poola märkimisväärset “taaskäivitamist”? Täiesti mõistetavalt tervitavad paljud praegu Moskva ja Varssavi vahel valitsevat rahulikku ja südamlikku õhustikku. Hea uudis on seegi, kui on üks probleem vähem, mille üle muret tunda. Kuid diplomaatia mõte ei ole hoida häid ja rahulikke suhteid. Selle mõte on vajalike asjade ärategemine ja rahvuslike huvide edendamine. Teine, samuti tähtis teema on liitlaste huvide kaitsmine. Selles osas ei paista Poola valitsuse saldo enam nii kena. Nagu sisepoliitikas (mille kohta ma kasutasin kunagi The Economisti veergudel väljendit “kena nägu ja tühi tegu”), ületab ka välispoliitikas väljanäitamine tunduvalt praktilisi saavutusi.
Alustame Saksamaast. Pole kahtlust, et Saksamaa võtab Poolat tõsiselt (nende ta väliskaubandus Poolaga on suurem kui Venemaaga, isegi kui arvestada nafta ja gaasiga). Ta on Poolaga ühel meelel Valgevene osas. Ta on NATO raames soostunud eriolukorra plaaniga, mille kohaselt ka Saksamaa sõdurid sureksid Poola kaitsmisel (äärmiselt ebatõenäolise) Venemaa sõjalise rünnaku puhul. Ometi hindab Saksamaa endiselt kõrgelt oma suhteid Venemaaga. Saksamaa tõrgub vastu sellistes küsimustes nagu Gruusia ja Euroopa tavarelvastuse leping. Ta ei ilmuta vähimatki soovi kiirendada Ukraina pääsu ELi või NATOsse. Ta suhtub leigelt sellistesse atlantilistesse probleemidesse nagu Afganistani missioon. Alles sel aastal avab Saksamaa lõpuks oma tööturu „uute” liikmesriikide, näiteks Poola, kodanikele – asi, mida teiste seas Suurbritannia tegi juba 2004. aastal. Talle ei meeldi teenuste liberaliseerimise idee ELi piires. See annaks hoogu uuemate liikmesriikide ärimaailmale, mille käsutuses on energiline, paindlik, paljusid keeli oskav tööjõud. Saksamaa on endiselt tihedalt seotud Venemaa energiakavadega ja ta surus läbi Nord Streami torujuhtme rajamise Läänemere põhja Poola ägedast vastuseisust hoolimata (Sikorski võrdles Nord Streami selle väljakuulutamise ajal kaude lausa Molotovi-Ribbentropi paktiga).
Lühidalt öeldes: Saksamaa on viisakas ja sõbralik, aga ta ei ole Poola liitlane selles mõttes, et tooks oma tähtsad huvid ohvriks Poola meeleheaks.
Sama ja veel tugevamal määral võib öelda Venemaa kohta. Tõsi, raskused on leevenenud. Kaubandus õitseb. See tähendab töökohti, palku ja investeeringuid. Poola kaubavahetus Venemaaga pole kaugeltki nii suur, et see tekitaks majanduslikku sõltuvust – õieti vähendavad kavandatav vedelgaasiterminal ja tõenäoline kildagaasi kaevandamine veelgi sõltuvust Venemaa tähtsaimast ekspordiartiklist. Venemaa saab aru, et Poolaga pole võimalik tülitseda sattumata tülli terve ELiga. Ja kui võimul on mõistlik härra Tusk, on ka EL märksa altim Poolale appi tulema, kui Venemaa peaks hakkama vastikult käituma.
See on väga tore. Paraku pole Venemaa leidnud endas tahet abistada Poolat. Smolenski lennuõnnetuse uurimine kulges lohakalt ja aeglaselt. See õhutas Poolas vandenõuteooriaid, mis tekitasid härra Tuskile tarbetuid raskusi. Paljudele poolakatele meeldib haarata kinni kahtlase maiguga lahtistest otstest, mis ümbritsevad kõiki suuri sündmusi, ja punuda neist intriigide ja kurikavalate kavatsuste võrk: miks ei töötanud kõige moodsam maandumissüsteem, miks esineb õnnetuse kirjeldustes vasturääkivusi, kust tuli salapärane udu, miks on asjaga seotud Venemaa lennujuhid kui tina tuhka kadunud, miks seab Venemaa ametlik aruanne kogu süü poolakatele, mitte aga Venemaa hoolimatusele ja asjatundmatusele? Vastused on õige lihtsad. Lennuk oli tõepoolest hilinemas ja kohalejõudmisega kiirustati. Lenduritel lasus surve toimetada tähtsad isikud õigeks ajaks õigesse kohta. Nad langetasid halva otsuse maanduda kehvades tingimustes ja lähenesid lennuväljale liiga madalalt. Ning kõrge puu, mis tõesti oli valel ajal vales kohas, tabas presidendilennuki tiiba, nii et lenduritel ei jäänud isegi võimalust hädamaandumiseks. Vandenõumeelsed poolakad usuvad, et venelased on väga paljuks võimelised, aga isegi nemad ei ole neile süüks pannud toda otsustavat, saatuslikku puud.
Kuid Venemaa muutis härra Tuskile vandenõuteoreetikute tõrjumise palju raskemaks. Teade, et hukkunud kõrgetele isikutele kuulunud elektroonilisi seadmeid (mobiiltelefone, sülearvuteid jms) on enne tagastamist näpitud, viitas muidugi otsekohe Venemaa julgeolekuteenistuste kurjade kavatsustega sekkumisele. Viivitused ja vastamata küsimused tekitasid tunde, et midagi ikkagi varjatakse. Ent tegelikult kulges uurimine nii, nagu kulgeb enamik asju Venemaa bürokraatiamasinas: aeglaselt, salastatult ja sugugi mõtlemata avalikkuse huvidele.
Venemaa ei kiirusta ka eriti „keeruliste ajalooküsimuste” lahtiste otste kinnisidumisega. See võib muutuda, võib-olla parajasti nii, et aidata kaasa härra Tuski uuele võidule sellesügisestel valimistel. Seni aga tundub, nagu Venemaa mängiks Poolaga: tõmmanud ta suhetesse, milles läbikukkumine oleks poliitiliselt hävitav, mistõttu on hädavajalik saavutada kas või näilist edu, käitub ta nüüd salakavalalt ja manipuleerivalt. See võib muutuda, aga Poolas on üsna vähestel vähegi suuremaid illusioone oma uute Vene sõprade osas.
Tõepoolest. oleks raske väita, et viisakas sõbralikkus ametlikul tasandil ja pihutäis sooje isiklikke sidemeid kõrgemate ametiisikute vahel kujutabki endast tõelist muudatust sellise positiivse ja dünaamilise koostöö suunas, mis Poolal on näiteks Rootsiga. Sel „taaskäivitamisel” ei ole niisugust sügavust ega haaret, nagu on Ameerika püüetel taastada suhted Venemaaga. Poolal ei ole tihedaid sõjaväelastevahelisi sidemeid Venemaaga ja tasub meenutada, et Venemaa on nähtavasti otsustanud hoida taktikalist tuumarelva Kaliningradi enklaavis, mis piirneb otse Poolaga. Samuti pole kahe maa vahel ametlikku inimõigustealast dialoogi, kas või sellist, mida küll suurivaevu, aga siiski veab Riikliku Julgeolekunõukogu raames Michael McFaul koos oma Venemaa kolleegi Vladislav Surkoviga.
Nii Ameerika kui ka Poola „taaskäivitamisel” on ühesugused plussid. Nad on leevendanud problemaatilisi suhteid, andnud poliitikutele manööverdamisruumi ning pakkunud aega keskendumaks aktuaalsematele probleemidele. Neil on aga ka ühesugused miinused. Nad on lasknud Venemaa valla surve alt inimõiguste ja naabruspoliitika küsimustes. Nad riskivad sellega, et väikeriigid ja Venemaa opositsioonijuhid tunnevad ennast kõrvale- ja mahajäetuna. Nad on taandunud kõlbeliselt ja strateegiliselt positsioonilt, eelistades pragmaatilist, tulemustele orienteeritud lähenemist. See võib muidugi meeldida valijatele: poliitikuid ei saa kindlasti süüdistada selles, et nad keskenduvad liigselt suurtele päevakajalistele probleemidele ja püüavad kõrvale jätta kõrvalisi küsimusi. Kuid mõningaid ohte tasub siiski esile tuua eriti Poola puhul.
Poola lähenemisest puuduv element on taaskinnitus. Ameerika kohmakalt alustatud – kui raketitõrjeplaanide muutmisest teatati Nõukogude Liidu Poolasse sissetungimise aastapäeval – taaskäivitamise järel mõistis administratsioon, et ta peab paremini liitlastega suhtlema ja neid rahustama. Nad surusid NATOs läbi kõigile uutele liikmesriikidele mõeldud eriolukordade plaanid (saades jagu Saksamaa vastuväidetest, lubades aga samal ajal võtta Berliinil au muutuse eest enda peale). Nad on toetanud mainitud plaane enneolematult ulatuslike sõjaliste õppustega Baltikumis, millele tuleb veel lisa sel (Amber Hope) ja järgmisel (Steadfast Jazz) aastal. Riigisekretär Hillary Clinton on näidanud ennast piirkonna kindla toetajana (isegi kui talle alluvad diplomaadid kipuvad mõnigi kord rohkem Venemaale keskenduma). Ameerika saadab oma kõrgeid ametnikke konverentsidele (hiljutisel julgeolekukonverentsil Leedus olid kohal Riikliku Julgeolekunõukogu, riigidepartemangu ja muude valitsusasutuste esindajad, kes olid just selleks puhuks üle Atlandi lennanud). President Barack Obama leidis möödunud aastal aega vestelda Läti peaministri Valdis Dombrovskisega, et õnnitleda teda valimisvõidu puhul. Läti ja Leedu elanikkond kokku pole isegi kuut miljonit.
Poola jäetud mulje on pisut teistsugune. Üks Wikileaksi telegramm näitas, et Poola seisis vastu NATO otsusele laiendada eriolukordade plaane Balti riikidele, peljates nähtavasti, et nende laiendamine kaugemale kirdesse muudab nad vähem usaldusväärseks. Poola ei ole ilmutanud kuigi suurt huvi maantee-, raudtee- ja energialiinide ühenduse parandamiseks Balti riikidega. Ta on lasknud põhimõtteliselt triviaalsetel küsimustel, nagu koolide õppekava, omandiõiguse taastamine ja poola tähtede, näiteks ł-tähe kasutamise täpne viis dokumentides, mürgitada suhteid Leeduga. Sikorski on avalikult teatanud, et ei sõida Leedusse, kuni Poola nõudmised pole täidetud. Lätis ja Eestis peavad paljud sellist käitumist pirtsakaks ja nartsissistlikuks. Selle all kannatavad aga ka nemad.
Kui aus olla, siis on Poola andnud uut hoogu Visegrádi grupile (kuhu kuuluvad lisaks Tšehhi, Slovakkia ja Ungari). See oli vahepeal täiesti surmaunne suikunud. Nüüd peab Poola seda tulusaks keskeurooplaste huvide edendamise vahendiks ELis. Poola sidemed Tšehhiga on suurepärased ning koostöö Ungariga iga kuue kuu tagant vahetuva ELi eesistumine osas (praegu on eesistujaks Ungari, juulist alates Poola) on olnud sujuv. Samuti on Poola innukalt üritanud tõmmata kaasa Valgevenet. Kui see luhtus detsembrikuiste valimiste ajal ootamatult puhkenud vägivalla tõttu, on Poola teinud kõvasti tagatoatööd Valgevene opositsiooni heaks ja eraldanud selle abistamiseks rohkelt raha.
Ent pragmatismihõng hõljub ikka õhus. Poola ei teinud midagi demokraatiameelsete meeleavaldajate toetamiseks Kaliningradis, kui nad seal möödunud aastal kinni võeti ja läbi peksti. Enamasti vaikib ta Venemaa inimõiguste rikkumises osas (kuigi on väitnud, et toetab viisakeeldu neile, kes olid seotud Venemaa juristi Sergei Magnitski piinamise ja tapmisega). Ta ei ole kõssanudki Prantsusmaa otsuse peale müüa Venemaale Mistrali tüüpi sõjalaevu. Ta on peaaegu täielikult loobunud abistamast Gruusiat.
Lühiajalises plaanis on see kõik õigustatav. Olekski ebaõiglane oodata, et Poola juhib ratsaväerünnakut Venemaa tankide vastu, eriti oludes, kus enamik ELi riike (ja Ameerika) on näidanud, et on valmis sõlmima tehinguid Kremli kriminaalse režiimiga. Ometi jääb tõsiasjaks, et vaos hoidmata on Venemaa piirkonnas kurja tõotav jõud. Ta peab hästi rahastatud psühholoogilist sõda Balti riikide ja Soome vastu. Tema sissetung ELi otsustusõigusega struktuuridesse on juba praegu häiriv. Nõrkus, mida mõlemad organisatsioonid ilmutasid Gruusia sõjale reageerides, oleks pidanud põhjustama sügavat muret. See, et Venemaa on nõrk ja käib alla, ei tähenda veel, et ta pole ohtlik – õieti võibki tulevane režiim leida, et vastasseisu õhutamine naabritega sobib väga hästi avalikkuse toetuse hankimiseks ja tähelepanu pööramiseks sisemaiselt viletsuselt mujale.
ELi ja NATO riikidel on kõige parem suhelda Venemaaga võimalikult ühtse rindena. Kui seda ei suudeta, tuleb see ainult kasuks Kremli jõhkrale kleptokraatiale, kes hellitab kunagise impeeriumi taastamise mõtteid. See sisemine kohustus seab erilise vastutuse suurriikidele, kes peavad näitama, et nende head kahepoolsed suhted Kremliga ei käi väiksemate või nõrgemate riikide arvel. Ameerika on seda teinud. Nii on teinud ka Saksamaa pärast seda, kui võimule tuli Angela Merkel. Poolal seisab see veel ees.
(
http://www.diplomaatia.ee/inde... )
