Harri Kivilo

Hiljuti Postimehes avaldatud lühikese kirjutise kohaselt on Venemaa Föderatsiooni üks riiklik agentuur asunud koolitama vene keele õpetajaid välisriikide venekeelsetesse koolidesse saatmiseks (Postimees, 5.12.2019; postimees.ee/6858445). Ilmselt Eesti venekeelsete koolide õpetajad ei ole enam piisavalt head õpilastes vene rahvusliku meelsuse õhutajad. See teade lubab järeldada, et Venemaa Föderatsioon tahab ikkagi Eesti tagasi oma rüppe hõivata - Inimõiguste Ülddeklaratsiooni abil. Eesti uuesti sõjaga hõivamine on tänaste Venemaa juhtide hinnangul igati rumal ja väga suuri ainelisi kulusid ja inimkaotusi tekitav eesmärk.

Ilma Venemaa nõudmiseta on Eesti nõustunud asendama kehtiva idapiiri lepingu veebruaris 2014 uue piirilepinguga, mis võimaldab järeldada nii Venemaal kui ka ÜRO-l ja EL-l, et Eesti: andestab NSV Liidu väga räige inimsusevastase kuriteo eestlaste ja Eesti Vabariigi vastu; loovutab ilma midagi vastu saamata Venemaa Föderatsioonile 5% Eesti maa-alast; tahab toimida vastuolus Tartu rahulepinguga (veebr. 1920), Atlandi hartaga (august 1941); Helsingi lõppaktiga (august 1975) ning teadmisega, et Eesti Vabariik oli ka okupatsiooni ajal olnud olemas de jure staatuses – maa-alal, mille piir meie suure naabriga oli ja ikka on väga üksikasjaliselt sissekirjutatud senini kehtivasse Tartu rahulepingusse.

Kuigi okupatsioonieelses Eestis elas nii saksa mõisnike kui ka Vene tsaaririigi ametnike järglasi, polnud mitte keegi – ei põlisrahvas ega teiste rahvuste liikmed – tulnud mõttele hakata Eesti Vabariiki pidama kaherahvuseliseks riigiks. Alates augustist 1991 on aga nii riigivõim, poliitilised erakonnad ja ka peavoolu meedia hakanud, ilma põhjust avaldamata, arvama, et Eesti tuleb muuta kaherahvuseliseks riigiks, kus peale põhiseaduses määratud riigikeele võidakse meie poliitikute väära arusaamise kohaselt asuda kasutama ka vene keelt avalik-õiguslikus suhtlemises – kuigi sellist riikliku elu korraldamist ei ole rakendatud mitte üheski riigis, kuhu on erinevatesse rahvustesse kuuluvad sisserändajad elama asunud. Eesti Vabariigil on vääramatu õigus riigi elu korraldada ainult riigikeeles, just selliselt nagu seda oli tehtud okupatsioonieelses Eestis – ilma et toonastel vähemusrahvustel oleks olnud vaja oma elu üle kurta.

On aeg meenutada, et aastal 1992 kinnitasime hulgaliselt oma tahet olla ja jääda nende inimeste järglasteks, kes väga kauges minevikus olid saanud oskuse omavahel eesti keeles rääkida. Vaatamata erinevatele tõekspidamistele ühiskondliku ja riikliku elu korraldamisel, oleme rasketes olukordades alati suutnud üksmeelselt tagada meie keele ja rahvusliku kuuluvuse püsima jäämise. Suurima tõenäosusega võime uskuda, et küllaltki palju hääleõiguslikke kodanikke ei hakka nüüdki õigustatuks pidama aastate 1940 ja 1992 vahelist aega ajaloolise paratamatusena. Kõike riigivõimu erinevate instantside ja peavoolu meedia poolt senini tehtut ja tegemata jäetut analüüsides peame tõdema, et Eesti rahvusriigi täielikult ennistamata jätmist ei andestaks meile riigi loojad ja oma rahvuslikku iseteadvust kalliks pidavad järglased mitte iialgi.

Eestil on nüüd vaja NSV Liidu õigusjärglasele, Venemaa Föderatsioonile, esitada meeldetuletav noot, et kohustused, mille täitmist on lubanud NSV Liit nii Tartu rahulepingus kui ka Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelises vastastikuses abistamise paktis, on tähtaegselt täitmata jäetud. Tartu rahulepingus on NSV Liit kohustunud igavesti loobuma kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja eestlaste maa üle. Ent ometi on Venemaa Föderatsioon soovinud viimase 28 aasta vältel ühte kahekümnendikku meie maa-alast enda valdusse jätta. Abistamise paktis lubas Eesti Vabariik paigutada oma maa-alale NSV Liidu sõjaväe baase ning NSV Liit kohustus pakti lõpetama kümnendal aastal pärast allkirjastamist. Pakti kehtivuse alusel oleks NSV Liit pidanud oma väed baasidest tagasi NSV Liitu viima hiljemalt 28. septembril 1949. NSV Liit jättis selle kohustuse täitmata, kuid viis oma väed, välja arvatud 40 000 eruohvitseri koos perekondadega, vägivaldselt loodud ENSV maa-alalt tagasi NSV Liitu 31. augustil 1994 – president Lennart Meri põhiseadust rikkuva kokkuleppe kohaselt. Täiendavalt on vaja Venemaa Föderatsioonile saadetavas noodis teatada, et okupatsioonikahjud on ka Eestile tasumata.

Võime oletada, et Venemaa Föderatsioon ei hakka noodis nõutut täitma. See oletus ei saa mitte kuidagi tühistada meie õigust esitada Venemaa Föderatsioonile meeldetuletus nende täitmata kohustuste kohta. Ent näiteks mõnekümne aasta pärast võib Venemaa oma tõekspidamisi muuta ning hakata olema lugupeetud demokraatlik suurriik, kellega võime arutada naabrite vahelisi olukordi ilma oma õigusi minetamata. Noodi praegu saatmata jätmine on aga ilmselge kinnitus, et meie ei soovigi oma õigusi iialgi rakendada ning oleme valmis ka tulevikus täitma uusi kas Venemaa Föderatsiooni või Impeeriumi korraldusi.

Harri Kivilo
28.01.20

Rahvusvahelised uudised

TRENDING