Üleeile olid Inguššias energeetikakomisjoni esimehe Batõr Kurkievi matused. Rahutu piirkonna kõrge ametnik ei hukkunud mitte aastate eest sealkandis tavapäraseks saanud mõne tšetšeeni rühmituse rünnakus, vaid Moskvas komandeeringus. Tõenäoliselt sai talle hukatuslikuks kaukaaslase välimus.
Venemaal õppivad välistudengid mullu Peterburis meeleavaldusel kõndimas loosungi all «Putin, aidake, tapavad!».
Võõraviha ilmingud on Venemaal viimaste aastate jooksul muutunud üha igapäevasemaks nähtuseks. Umbes kuu aega tagasi avaldas rassistlike rünnakute uurimisega tegelev keskus Sova, et läinud aastal on uusnatside käe läbi surnud 54 inimest ja 466 on saanud füüsiliselt kannatada.
Üks mõrv nädalas
See teeb läinud aasta keskmiseks umbes üks mõrv nädalas. Kuid tänavu jaanuari lõpuks oli uusi fašistlike mõrvade ohvreid juba seitse.
Vene ajalehtede uudiskünnise ületanud ingušši tapmine täiendab ilmselt seda loetelu. Kuigi prokuratuur peab põhiversiooniks taskuvaraste rünnakut, jäid pärast julma läbipeksmist metroojaama sissekäigu lähistel ohvrile alles kõik väärisesemed ja isegi mobiiltelefon, kirjutas Kommersant.
Vene korrakaitseorganite niisugune suhtumine on küllaltki tavaline. Venemaa inimõiguste volinik Vladimir Lukin on korduvalt viidanud võimude arusaamatule sümpaatiale fašistlike ühenduste suhtes.
Kurikuulus 2004. aasta juhtum Peterburis, kui neonatsid tapsid rünnakus tadžiki perekonnale kööginoaga väikese tüdruku, sai prokuratuurilt tavalise, mitte rassistliku kuriteo sildi.
Veidi hiljem väitis Moskva miilitsaülem Vladimir Pronin, et Venemaa pealinnas pole skinhead’e, vaid lihtsalt huligaanid ja kelmid. Samal ajal olid Vene inimõiguslased kokku lugenud juba 50 000 fašistliku liikumise liiget (praegu on neid üle 60 000) – pea samapalju kui on ülejäänud maailmas kokku.
See statistika ei sobi kuigi hästi kokku Kremli ideoloogiaga, mille viimaste aastate kandvamaid sambaid on Venemaa kui NSV Liidu järglase hindamatu teene maailmale fašismi alistamise näol üle 60 aasta tagasi. Arvud ja uudised kõnelevad hoopis, et Venemaast on tänapäeval saanud viljakas pinnas, kus uusfašism on hakanud jõuliselt võrseid ajama.
Veretöö sünagoogis
Aasta tagasi jahmatas Vene avalikkust Aleksandr Koptsevi julm veretöö Moskva sünagoogis. Kiilaks aetud peaga noormees, kelle kodust leidsid uurijad ohtralt fašistlikku kirjandust, võttis arvutimängu tegelase kombel kätte noa ja suundus pühakotta juute tapma.
«Heil Hitler!» hüüete saatel jõudis ta haavata mitut inimest, enne kui sünagoogikülastajad ta kahjutuks tegid. Juudi kogukonna erakordse surve taustal määras kohus äpardunud tapjale algul 13 aastat ja kõrgema astme kohus 16 aastat vanglat, selle karistuse kinnitas lõpuks ka ülemkohus.
Noorele natsile leidus aga kaitsjaid isegi poliitikute seas, kes nägid noakangelases ohvrit, mitte kurjategijat.
See pole ka üllatav, kuna vaid aasta varem pöördus paarkümmend riigiduuma liiget peaprokuröri poole palvega uurida juudiorganisatsioonide tegevust, mis ohustavat Venemaad. Parlamendi maine päästmiseks tuli antisemiitlik kiri prokuratuurist lõpuks tagasi küsida.
Näiteks Voroneži linna kohus on mitmel korral paistnud silma oma leebusega uusfašistide suhtes. Kuu aega tagasi mõisteti neljale noormehele neli ja pool kuni seitse aastat vanglat 50-aastase Vietnami kodaniku tapmise eest.
Uurimine tuvastas, et grupi liikmed olid skinhead’ide ideoloogia mõju all.
Kuid enam pole tegemist pelgalt rünnakutega välisüliõpilaste või turul kaubitsevate migrantide vastu.
Ka Venemaa lõunavabariikidest pärit nimekad isikud ei saa end suure kodumaa avarustes kuigi turvaliselt tunda. Läinud aasta aprilli algul langes Moskvas ühe kultuurimaja ees noortekamba ohvriks Venemaa teeneline artist Zaur Tutov, kes on ühtlasi Kabardi-Balkaaria kultuuriminister.
Rahvuslik sallimatus ja fašistlike meeleolude süvenemine ei väljendu aga sugugi vaid mõnekümnes tapatöös. Nii kirjutas ajaleht Moskovski Komsomolets läinud aasta kevadel, et Moskva on omal kombel Ameerikale lõpuks järele jõudnud. Seda paraku omaaegse orjandusliku lõunaga võrreldes.
Selgus, et Venemaa pealinnas on kohvikuid, mille sisereeglid liigitavad kaukaaslase ja lõunamaalase välimusega inimesi mittesoovitavateks. Ajalehe poole pöördunud neiu soovis Stoika-nimelises baaris tähistada sünnipäeva, kui juhataja tegi selgeks, et kaukaaslased peole ei pääse. Või vähemasti need, kellel on silmanähtavalt kaukaasialik välimus.
«Arusaamatu, millistest kriteeriumidest lähtutakse. Kas sirkliga mõõtes?» kirjutas ajaleht. «Õnneks on niisugune metoodika juba leiutatud ja sellest on pikemalt juttu Nürnbergi kohtu materjalides.»
Massiline deporteerimine
Vaid pool aastat pärast seda algas Venemaa suurematest linnadest grusiinide massiline deporteerimine. Seekord oli Kreml avalikult ühe rahvuse vastu suunatud aktsioonide taga, kuigi ametlike selgituste järgi oli kõik juriidiliselt korrektne.
Ajalehes Vremja Novostei ilmus novembrikuus föderaalse migratsiooniteenistuse asedirektori Vjatšeslav Postavnini intervjuu, kus ta teatas, et Venemaa ei tohi lubada olukorda, kus mõnes piirkonnas ületaks sisserännanute arv tunduvalt põliselanike oma.
«Meie arvutuste kohaselt ei tohiks ühes piirkonnas kompaktselt elavate võõrkodanike arv ületada 17–20 protsenti,» kinnitas kõrge ametnik. «Eriti kui nad on teise kultuuri ja usu esindajad. Selle normi ületamine tekitab põliselanikes ebamugavust.»
Rahvuslasena tuntud Moskva linnapea Juri Lužkov teatas samas, et keelab migrantidel alates uuest aastast pealinna turgudel ja väikepoodides kauplemise.
Ainus, mida Moskva võimud sellega saavutada suutsid, oli pealinna turgude totaalne tühjenemine. Kadusid müüjad, kadus ka kaup, mida osta.
Sel korral pidid võimud järjekordsest piiripealsest ettevõtmisest küll loobuma, kuid ühiskonnas valitsevad meeleolud panevad põhiseaduses paljurahvuseliseks riigiks nimetatud Venemaa poliitikuid järjepidevalt lehvitama natsionalistlikku loosungit «Venemaa – venelaste jaoks», mille otsene rakendamine paljunevate fašistide poolt nõuab järjest rohkem ebasobiva nahavärviga inimeste elusid.