STOCKHOLM (EE) — Ehkki Venemaa kasutas N. Liidu päevil oma loodusvarasid peamiselt geopoliitilise mõjuvõimu laiendamiseks, jäi ta ise oma majanduslike näitajate poolest kolmanda maailma riikide tasemele.

Pärast N. Liidu lagunemist 1991. a. arvasid paljud, et kahes maailmajaos paiknev Vene Föderatsioon jääb oma nigela majandusliku olukorra tõttu hiigelterritooriumist hoolimata rahvusvaheliselt varju ega hakka enam iialgi pretendeerima oma kunagisele sõjalisele võimsusele ja suurriiklikele ambitsioonidele. Paraku on asjad kulgenud arvatust erinevalt.

1990-ndate aastate arglikud katsed rajada kapitalistlikku majandust ja ühiskonda ei andnud Venemaal loodetud tulemusi. Moskva mõju on globaalses ulatuses jäänud ehk tõesti tagasihoidlikuks, kuid tema suurim rikkus — energia — avab uksi ning teeb Venemaa maailma silmis atraktiivseks. President Vladimir Putin ja Kremli ladvik teavad seda väga hästi ja kasutavad kõnealust hooba enda huvides. Nii näemegi Vene energiamajanduse järk-järgulist allutamist riiklikule kontrollile — seda igas sektoris. Paljud välisriigid pigistavad selle ees silma kinni — peaasi, et energiavood voogaksid.

Energia müügist laekuvad summad aitavad omakorda upitada jalule nõrkenud sõjatööstust. Taas pööratakse riiklikul tasandil suurt tähelepanu vahepeal varjusurmas olnud kosmoseuuringutele.

Kui siia lisada veel poliitika vallast järk-järguline autoritaarse rezhiimi süvenemine ja riiklik kontroll finantsasutuste üle, võib täheldada, et „vanad head ajad“ on Venemaal taastumas.

Ehkki Vene pankadesse peaks laekuma aina rohkem raha nii teiste riikide poolt tagasimakstavatest kunagistest laenusummadest kui elanike ja asutuste maksudest, kaovad need summad saladuslikult.

Nähtavasti pole Moskva midagi õppinud N. Liidu lagunemise kogemustest. Ei pruugi olla just prohvet, et ennustada: Venemaal lähevad asjad kunagi viltu nagunii...

Seetõttu oleks tal viimane aeg muuta suunda ning mõelda parem ausale ja vastastikku kasulikule koostööle Euroopa Liidu ja USAga.

Märkmed: