Osavõtjate suureks üllatuseks julges minister seal kasutada meile nii hästi tuntud venelaste tavalist taktikat, nimelt ähvardusi. Ta teatas, et Venemaa ei kavatse vähendada oma tavarelvastust riigi läänepiiril, mida teatavasti näeb ette Euroopa julgeoleku- ja koostöö kokkulepe.
Sellele järjekordsele ülbele avaldusele vastas kohe oma sõnavõtus USA senaator John McCain. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et Vladimir Putini rezhiim on vähehaaval Venemaal likvideerimas demokraatiat ja püüab samas taastada oma kaotatud mõjuvõimu endistel N. Liidu aladel — alates Balti riikidest kuni Ukraina ja Gruusiani välja.
NATO ja Venemaa vahel tekkisid tõsised lahkhelid umbes aasta tagasi, kui Saksamaa ja Prantsusmaa avaldasid vastuseisu USA sõjale Iraagis. Putin kasutas omakorda osavalt seda vastuolude perioodi ära, tugevdades Moskva positsiooni NATOs, õiendades arveid riigisisese opositsiooniga ning tugevdades survet oma lähimatele naabritele, rõhutas senaator McCain.
Sellest Venemaa uuest agressiivsest poliitikast rääkis ta ka varem Riias toimunud Balti riikide ja Skandinaaviamaade tippkohtumisel. Muuhulgas mainis senaator seal, et Balti riikide otsustav püüe vabaneda nõukogude okupatsioonist panigi kõikuma kurjuseimpeeriumi alustalad.
Peatselt saavad Eestist, Lätist ja Leedust NATO liikmesriigid. Sellega tehakse ka lõpp kuritegelikule ja kohutavale ebaõiglusele, mida võimaldas N. Liidu ja Saksamaa vahel 1939.a. sõlmitud Molotov Ribbentropi leping koos oma salaprotokolliga.
Isegi nüüd, kus Venemaale ja tema poliitikutele peaks olema selge, milliseks kujuneb edasine poliitiline areng nii Euroopas kui kogu maailmas, püüab Venemaa ikka (ja võibolla viimasel ajal rohkemgi) külvata rahulolematust Balti riikides elavate venelaste hulgas ja õhutada neid protestidele.
Riias toimunud konverentsil räägiti ka inimõiguste rikkumisest Valgevenemaal, kus on võimul Euroopa viimane diktaator, president Aleksandr Lukashenko. Puudutati veel olukorda Moldaavias, kus võim on jätkuvalt endiste KGB-laste käes.
Ka Ukrainat, kus küll loobuti tuumarelvadest ja kust saadeti isegi Iraaki 1700 võitlejat, juhib diktaatorlike ambitsioonidega president Leonid Kutshma, kes näib olevat valmis igasugusteks manipulatsioonideks selle nimel, et sügisel toimuvatel presidendivalimistel jälle (kolmandat korda) võita. Teatavasti ei luba Ukraina põhiseadus presidendil ametis olla üle kahe ametiaja.
Igor Ivanov nimetas Müncheni konverentsil, et Venemaa on seadnud oma esmaseks poliitiliseks prioriteediks hea läbisaamise lähinaabrite ja SRÜ riikidega. Tegelik olukord näitab aga, et Putini rezhiim ei ole siiani kinni pidanud tavarelvastuse vähendamise kokkuleppest. Venemaa sõjaväeüksused on ka jätkuvalt mitmes endises N. Liidu piirkonnas (Gruusias, Moldaavias jm.). Kremli käsilased teevad samuti kõik endast oleneva, et tõmmata Ukraina jälle oma mõjusfääri. Ja on „siililegi selge“, et Lukashenko rezhiim püsib Valgevenes ainult tänu Venemaa abile ja toele.
Nüüd, kus NATO autoriteet ja võimsus suureneb Euroopas ja maailmas, ei tohi me kunagi unustada seda põhjust, miks me ühinesime NATOga.