Hr. Gluhhovile olevat märksa vastuvõetavam 10. septembril 1721 sõlmitud Uusikaupunki (Nystad) rahuleping, mis kinnitas lõplikult Eesti- ja Liivimaa liitmise Venemaaga. Uusikaupunki rahulepinguga sai Venemaa ka Ingerimaa ning osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjalast.
Muidugi meeldib selline dokument Venemaale, ehkki tal tuli sama lepingu alusel anda Rootsile tagasi sõjas hõivatud Soome alad ja maksta 2 miljonit riigitaalrit kompensatsiooni. Selle lepinguga sai Rootsi veel õiguse igal aastal ilma tollita Baltimaadest välja vedada 50.000 rubla eest teravilja. Uusikaupunki Rahuleping tagas ka Eesti- ja Liivimaale suhteliselt laialdase omavalitsuse, kuigi lubas samas ka Balti aadlil suurendada oma ülemvõimu talupoegade üle.
Kuid ajalugu arenes edasi, ja ligi 200 aastat hiljem, 2.veebruaril1920 oli (siis juba) Nõukogude Venemaa sunnitud tunnistama oma kaotust väikesele Eestile Vabadussõjas Tartu Rahulepingut alla kirjutades.
Tartu Rahuleping on suure ajaloolise ja aegumatu riigiõigusliku tähtsusega ürik, mis lõpetas mh ka Eesti ja Venemaa vahelise sõjaseisukorra. Sõlmitud rahulepinguga tunnustas Venemaa Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik „ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal olnud maksvad Eesti rahva ja maa kohta riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad“.
Olgu lisatud, et tegelikult pole Vene pool, peale 15 miljoni kuldrubla maksmise Eesti riigile ja eestlaste opteerimise kodumaale, teistest rahule- pinguga antud kohustustest kinni pidanud. Nähtavasti loodeti juba rahulepingut sõlmides Eestit tulevikus anastada. Nii okupeeriski N. Liit 17. juunil 1940 kurikuulsa Molotov-Ribbentropi Pakti (MRP) salaprotokollide alusel Eesti Vabariigi.
Täna võime õnneks tõdeda, et õigus on jalule seatud ja N. Liit kogu oma inimvihkajalikkusega ajaloo prügikasti heidetud, olles oma lõpuaegadel sunnitud isegi tunnistama MRP juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise hetkest kehtetuks.
Seda tuleks meenutada eks-suursaadik Gluhhovile ja kõigile teistele, kellele MRP endiselt meeldib.
Kui hea, et ajalugu teeb oma korrektiive! Venemaa peaks seda aktsepteerima ja oma mõtteviisi vastavalt uuendama.