Venemaa, eriti aga selle pealinn Moskva seisab maailmas esireas tellimus- ehk palgamõrvade arvu poolest. Sageli pannakse mõrvu toime Vene eliidi esindajate, aga paraku ka julgemate ajakirjanike ja autorite vastu. Enamasti jäävad need kuriteod lahendamata ja kriminaaltoimikud suletakse süüdlaste puudumise tõttu.
Muuhulgas puudub siiani igasugune selgus nimeka telesaatejuhi ja filmide autori Vladislav Listevi loos, kelle 1. märtsil 1995 tapsid samuti palgamõrtsukad. Tema surma põhjuseks ei peeta aga mitte teravasisulisi ühiskondlikke väljaastumisi, vaid hoopis seda, et ta keelustas 1995. a. telekanali ORT peadirektoriks saamisel 5-kuulise reklaamimoratooriumi, et võidelda korruptsiooni ja kuritegevusega meedias. Reklaamifirmad kaotasid selletõttu miljoneid, mis sai ilmselt ka Listevile saatuslikuks.
Ajakirjandus on seda lugu sidunud aastataguse Pavel Hlebnikovi mõrvaga. Väidetavalt olla just Hlebnikov Listevi loo uurimisega tegelnud ja vastava raamatu avaldamist kavandanud.
Ameerikas tegutsev ajakirjanike kaitsekomitee märkis oma hiljutises kirjas Vene presidendile Vladimir Putinile, et Hlebnikov oli Putini ametiaja jooksul tapetud viieteistkümnes ajakirjanik. Komitee hinnangul on Venemaal valitsev karistamatuse atmosfäär shokeeriv ning sisendab neisse, kes vägivalda kasutavad vaid kindlustunnet, et tapmisele ei järgne karistust.
Hlebnikovi mõrv olla toimunud uurijate versiooni kohaselt järgmiselt. Üks tshetsheeni välikomandör, kes oli lugenud Hlebnikovi raamatut „Dialoog barbariga“, milles autor olevat kasutanud teravaid sõnu mõrva tellimises kahtlustatava kohta, viinud ägeda tshetsheeni enesest sedavõrd välja, et ta olevat andnud käsu Hlebnikovi tapmiseks. Kas see on jälle äkki üks soodne võimalus avalikkuse tähelepanu juhtida tshetsheeni „mõrvaritele ja terroristidele“ või on kuritegu süüdistusmaterjaliga adekvaatselt tõestatud, seda peab tõestama järgnev kohtuprotsess. Aga teame hästi, et ka kohtuorganid on Kremli kindla kontrolli ja surve all.
Teisalt seostas Hlebnikov Listevi mõrvaga ka kurikuulsat välismaal maapaos elavat vene ärimeest Boris Berezovskit, kelleni samuti tellimusmõrva kahtlusniidid pidavat viima. Kuid Berezovskit ja tshetsheene on süüdistatud teisteski tellimusmõrvades.
Kui nende roimade taga seisavad vene uurimisorganite arvates tõesti ainuüksi Berezovski ja tshetsheenid, miks on siis suurekaliibriliste mõrvade tellijad siiani teadmata ja karistamata?
Hiljuti Venemaal viibides kohtusime viimastel aastatel tapetud 12 ajakirjaniku kolleegide ja omastega. Käisime ka prokuratuuris, et saada selgust, kuidas edeneb nende mõrvalugude uurimine, kuid targemaks me seal ei saanud.
Ja veel midagi — Moskva televisiooni jälgides jäi mulje, et president Putinit püütakse igal võimalikul juhul kujutada ülimalt positiivse kangelasena. See oli väga häiriv, sest teame hästi, milline „kangelane“ ta tegelikult on. Tema valitsemise ajal on ajakirjandus praktiliselt täielikult suukorvistatud ja füüsiline vägivald julgemate ajakirjanike vastu kahjuks muutumas igapäevaseks nähtuseks. Korravalvurid pigistavad selle ees aga silma kinni.
Ajakirjaniku amet on tänasel Venemaal üks ohtlikumaid. Vene Ajakirjanike Liidu kontori seinal on väljas nende fotod, kes ametikohuseid täites või oma elukutse tõttu on hukkunud. Nad mõjuvad seal mitte ainult ohvritena, vaid ka vaikima sunnitud süüdistajatena.