Heiki Raudla, Maaleht
Selleks et kodus verivorsti teha, tuleb võtta risk ja otsida üles seakasvataja, kellelt althõlma soolikad ja veri osta. Ametlikult tunnustatud tooraine poodidesse
ja turule ei jõua.
Eestis on küll tööstuste verivorstid vabalt müügil, aga leidub inimesi, keda vabrikutoodang ei rahulda ja kes tahavad ise kodus verist tanguputru sooltesse toppida.
Vanasti tehti jõulude paiku verivorsti pea igas talus, nüüd hakkab see oskus vajuma unustuse hõlma.
Kellel endal jõulude eel kodus siga veristada pole ja kes tuttavat seakasvatajat ei leia, sel tuleb leppida tööstustoodanguga.
Seakasvatajad, kes saadavad oma loomade sisikonnad jäätmekäitlusse, teavad öelda, et kui kunagi müüdi kauplusteski külmutatud verd ja verepulbrit, siis nüüd on tervisekaitsenõuded nii karmiks läinud, et veri poeletile ei jõua.
Sooli võib ehk saada mõnest hästivarustatud lihapoest või n-ö nurga tagant tuttavalt lihunikult. Tartu turul pronkssea kõrval on küll müügil laias valikus sealiha, aga verivorsti toorainet tuleb tikutulega otsida. Enamik müüjaid raputab küsimise peale pead.
Mõni neist on siiski kuulnud, et kusagilt on suure soovi korral isegi võimalik soolikaid saada. Kust, seda võõrale ei öelda. “Meie omanikud ütlesid, et nende tapamajas on kõik poolautomatiseeritud ja soolikaid ei võeta,” rääkis üks müüja.
Samas oli omanikega juttu olnud, et suurtest lihatööstustest saab soolikaid osta ja turulistele ka paarikümne meetri kaupa müüa. Aga verd ei ole pakkuda, heal juhul saab vaid kontsentraati.
Teine müüja ütles, et soolikaid võib hea õnne korral veel saada − kui jätkub, sest soovijatest on juba järjekord. “Verega on kehvem lugu,” tõdes temagi.
Nii et see, kellel on soov ise verivorsti teha, otsigu üles oma küla seakasvataja ja rääkigu talle oma murest.
Sigu kasvatava Kaavere Agro juhatuse liikme Meelis Marmori sõnul nad soolikaid müüa ei tohi. “Need on jäätmed, need tuleb utiliseerida,” ütles Marmor. “See on VTA nõue ja seda kontrollitakse.”
Ta lisas, et soolikate puhul on oht inimese tervisele väga suur – need on nii saastatud, et tavalistes tapamajades ei ole võimalik neid piisavalt puhtaks teha.
Nende ettevõttel pole ka veremüügi luba, kuigi Marmori teada mõnel tapamajal see siiski on. “Seal on erinõuded, aga meie tapapunkt neile ei vasta.”
Toit nagu iga teinegi
Veterinaar- ja toiduameti lihahügieeni peaspetsialisti Kristi Kadaku arvates pole soolikaid ja verd vabalt müügis seetõttu, et käitlejad, kes koguvad toiduverd või kes töötlevad sooli, kasutavad need oma ettevõttes toodete valmistamiseks.
Et toiduverd ja soolikaid ametlikult müüa tohiks, peab ettevõte vastama mitmele rangele tingimusele. Ta peab olema tunnustatud määruse 853/2004 kohaselt, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad.
Loomad, kellelt kogutakse toiduverd, peavad olema tapaeelse ja tapajärgse kontrolli tulemusel tunnistatud inimtoiduks kõlblikuks. Toiduvere kogumiseks peavad olema tapamajas vastavad vahendid ja kogumine peab toimuma hügieeniliselt, vältimaks vere saastumist.
“Selleks et toiduverd müüa, peab see olema pakendatud ja märgistatud nagu iga teine jaekaubanduses müüdav toit,” selgitab Kadak.
Käive liiga väike
Sooli võib turustada, kui need on saadud tunnustatud tapamajas tapetud loomadelt, kes on tunnistatud toiduks kõlblikuks.
Sooled peavad olema kas soolatud, kuumutatud või kuivatatud. Jaekaubanduses müüdavad sooled peavad olema pakendatud ja märgistatud.
Ida-Virumaa seakasvataja ja vorstitootja ASi Sigwar juht Margo Jäger tunnistas, et vajalikesse seadmetesse investeerida ei ole praegu loogiline.
“Meil pole mõtet vere ja soolte müügiga tegelda, väike käive lühikese aja jooksul,” põhjendas ta. “Võimalik, et suurematel ettevõtetel suure promo puhul tekiks müügist ka kasum.”
Traditsiooniline eesti verivorst valmistatakse seaverest, odratangust, sealihast ja maitseainetest ning topitakse sea peensoolde.
Tõenäoselt jõudis verivorsti valmistamise eeskuju eestlasteni XIX sajandi alguses rootslaste ja lätlaste vahendusel. Koostis- ja maitseaineteks on vesi, odrakruup, veri, sool, sibul, majoraan, pipar jms.
Eestlaste huvi verivorsti teha ja süüa püsib ka võõrsil.
“Meil Rootsis kohalikus kaubanduses verivorsti saada pole, küll aga leidsin poest müügil seasoolikaid (pakis 5 meetrit) ja verd,” kõlab toiduportaali www.toidutare.ee postitatud tekst. “Siit ka mõned küsimused: kui palju “putru” mahub 5 meetrisse seasoolde ja kas looma, s.t veise veri sobib verivorsti tegemiseks? Mäletan, et vanaema tegi vorsti ikka sea verega.”
