Omal ajal jõudsid väliilma eesti kultuurilehed ja ajakirjad. Sisuks teatud hulk (ja mitte pisikene) sovjetlikku propagandat. Ometi oli midagi eestluse ideest neis olemas. Täna pole näha ei ideed ega vastupanu – KROONIKA on vast prevaleeriv väljaanne, mis kuidagi meie lauale tuleb. Vähe varavõitu, kallid tegijad! Paarikümne aasta pärast saaks sellest väljaandest tõeline irvhammaste maiuspala.
Ajalehtede kultuurilisad on mingid ülbitsevad-odavad kommentaarid, jora filmidest-heliplaatidest-singlitest, mis kedagi ei huvita, aga mida keegi ikkagi ostab. Miks? Vaevalt keegi seda isegi teab. Intervjuud tühiste tähtede ja tähekestega? Korduv ja üheülbaline. Keegi on rase, või kavatseb keegi selleks jääda? Mis siis?
Normaalses elus on sellised väljaanded kaubamajade rämps, mida lehitsetakse ostkorvide hindamise aegu, siis heidetakse prügikasti. Ja mõelda vaid: see reostus ei riku ainult paberiks tarvitatavaid metsalanke.
Selles kahetsustundes tulid teisedki paralleelid meelde: keegi ostab riigile vanarauda kahurite pähe, keegi süütab sigareti filtripoolsest otsast, keegi varastab rahatähti ning müüb need valuuta eest terroristidele ja keegi unustab purjuspäi oma poja kiirtee äärsesse toidukohta.
Ja pole siin uriseda midagi – sovjetlik pärand. Õnneks on olemas ka arukamat kodupinda.
On heameel lugeda Toomas Vint’i novelli. Kainestav igal juhul. Siin on üleilmset Tuglast ja tagahoovlikku Lutsu. Kohe klassikute seltskond.
Autor on realistlik, hoiatav. Pealispindselt kujutab ta ühes peres rulluvat tragöödiat. Pereisa, uude ajastusse sisseelanud edukas (ja juba aastates) ärimees. Pereema on veidi noorem, olnud laste sündimise järel kodus, siis äris tagasi – tegija ja osanikuna. Lapsed on täiskasvanud ja iseseisvad.
Ja siit hakkab rulluma tragöödia: kõik oleks nagu korras ja enam pole midagi korras. Töö naisele enam rahuldust ei paku. Ta jääb koju. Hakkab tasapisi jooma. Alkoholism tuleb pöördumatult. Välismaine tutvuskond vaid soosib seda.
Mees on meeleheitel ja teeb otsustava vea: ühiskonna eest tuleb seda varjata. Vast on oluline seegi, et naine äripartner. Igatahes rullub edasi õnnetu inimese hingeelu: „Homme lõpetan…enam ei…kas ma siis sugulase pulmas klaasikest ei tohi…“ Edukas mees on järeleandlik. Mõned öödki tuletavad noorust meelde.
Ja elu muutub aina räpasemaks. Pole võimalik kõike koristada, pole võimalik kõike naabrite eest varjata. Pummeldamine juhuslike inimestega viib naise kriminaalkuritegudeni. Hea ärimees püüab ikka veel asju siluda, aga juba enesele tunnistades, et 40% ärist on naise nimel. Lapsed on ärevil – isa ei tee mitte midagi alkohooliku peatamiseks. Nad vihjavad isegi sellele, et ema plaanivat enesemõrva.
Selles maailmas pole usku, kindlust ega Jumalat. Tõsi, on miljoneid dollareid maksnud logo: „Tere tulemast Eestisse!“
Selle ärimehe naine lahkub siit: kihutab kõrgelt paekaldalt merre.
Novelli lõpetab kirjanik nii: „Äkki ta teadis seda, mida ta ei oleks kunagi teada tahtnud – ta vaatas enda sisse ja nägi, et just äsja oli ta kõigest hingest soovinud, et kõik olekski nii, nagu ta kartis.“
„Ah jälle kihutas üks kaldast alla.“
Allakirjutanu soovitab seda novelli lugeda. Arvan, et see aitab vaadata peeglisse (hingepeeglisse?): ei tohi kummardada väärjumalaid, ei tohi jätta kedagi üksi.
Lihtne, aga raske.