Linnukestele tarvis appi minna! Koertelt kammitud karvatutid kinnitan rõdu ääres kasvavate põõsaste oksaharude vahele ja sealt nad siis korjavad nii suured nokatäied, et imestan — kuidas nad lennata näevad? Kuid kevad puistab oma imesid mujalegi. Vahel peab lihtsalt parasjagu õnne olema, et nende nägemiseks parajat hetke tabada. Näiteks seda, kuidas rõdu ees kasvav, alles raagus metskirsipuu muutub järsku jõulupuuks. Öisest tasasest vihmast on okstele jäänud rippuma pisikesed veepärlid ja nende vahele on tikitud sama suured, juba roheliseks ärganud, vihmamärjad lehepungad. Taanduvate pilvede vahelt vilksatav päike süütab nad sädelema hõbedaste, roheliste ja vikerkaarevärvides pisituledena. Roniroosi ülemiste okste vahele punutud ämblikuvõrk on nüüd hõbeniidine imekangas. Olen jälginud võrku punuvat ämblikku ja arutlenud, et milline imeline loomusund juhib teda vedama võrguniite selliseks kunstipäraseks putukatepüüdjaks.
Veel paar nädalat ja siis jõuab lõunamailt pärale tilluke ümilind (hummingbird) ning korjab ämblikuvõrke oma samblast punutud pesa sidematerjaliks. Ka sellele linnukesele on abi tarvis siis, kui ta oma kahest hernesuurusest munast väljunud poegi toitma hakkab. Toitu pakkuvaid õisi pole veel küllaldaselt ja nii riputavad paljud linnusõbrad üles siirupinõud ümilinnu toidulisaks.
Kogu seda siblivat-sabivat kibekiiret kevadist elu ja ärkamist saadavad pisikesed lehekonnad oma valju kontserdiga igast tiigist ja lombist. Neid kiusavad naabruskonna jõmpsikad, kes konnadest koduloomi tahavad teha ja nad klaaspurkidesse pistavad, toiduks peotäis rohtu.
Kuna suurem osa lapsi on elava fantaasia ja hella südamega, saab konnakräunutamisele vähemalt ajutinegi lõpp tehtud niimoodi. Kükitan end kambaliseks konnalombi kaldale ja hakkan seletama, miks konnakesed purgiloomaks kuidagi ei kõlba ja et nad ei hüppa seal mitte rõõmu pärast, vaid hoopis koledast hirmust — „vaata ainult, kui tilluke on konn ja kui suured oleme meie ja konnad näevad meid kui koledaid, hirmutavaid hiiglasi, sest me pole ju üldse konna moodi.
See hale jutt lähebki just õiget teed — otse südamesse. Lompi tagasi sulpsatavad nii konnaemad kui ka konnalapsed. Ning väikestel inimlastel on tehtud teost hea meel. Suurel inimlapsel samuti.
Ja üle linnulaulu, konnalaulu, paisuvate pungade ning pajukiisude pillerdab saabuv kevad.
Kes nad on? Kiisukesed pehmed, hallid, tillukesed karvapallid… Ei nad kiisu kombel rassi, kunagi neist ei saa kassi.
Ei nad oska nurru lüüa, ei nad lindu kinni püüa. Liblikad ja mesilased nende kallid külalised.
Kui on kevad jõudnud juba, kitsaks jääb siis nende tuba. Haigutavad, ringutavad, toa pooleks pingutavad.
Tuleb mesilind siis uues kollast triipu sametkuues. Küsib: „Kuidas meega lugu? On ehk vähe vara nagu?“
Istuvad nii pikas reas pajuoksal sõpru seas. Tead kas, kes need väiksed miisud? Need ju urvad, pajukiisud!
Salt Spring Island, B.C. aprill 2002