Varatalvine õhtu. Akna taga tuuletu, udune, pigimust pimedus. Istun elutoas laua taga, kirjablokk ees ja vahetevahel imen pliiatsiotsa, just nagu katsuksin sealt siia-sinna uitavaid mõtteid välja imeda ja sirgetesse ridadesse panna. Põrandal lebavad mu kaks valget hundikoera, aeg-ajalt tõusevad, tulevad omi külmi ninasid mulle pihku pistma ja pai paluma. Eemal aknalaual istub veel üks mustvalge-lapiline koduloom ja jälgib kõike toas toimuvat ükskõikselt üleoleva pilguga, nii, nagu ainult kassid seda teha oskavad.

Veeretan mõtteid saabuvate jõulude suunas ja katsun meenutada, et millised jõulukingid on mulle kõige enam meelde jäänud. Küllap oleksid need aastate järjekorras nii:

Aasta 1934 või 35. Olen 7—8aastane. Jõulud kodutalus. Küünlais sädeleva kuuse all on mulle mahukas pakk — uisud! Ilusad, läikivad, minu esimesed uisud! Olen nii rõõmsalt ärevil, et läheks kasvõi kohe proovima. Aga muidugi läheme alles esimese püha hommikul. Isa on taevas-teab-kust kolikambrist oma vanad „tritsud“ välja otsinud ja asume läbi jõululume tiigi poole. Meie kodutalu tiik polnud mingi väike konnalomp, vaid kunagiste mõisasakste käsul rajatud pisijärveke, keskel põlispuudega saar, servades igivanad paplid ja leinapajud. Puhastame paraja liuvälja, isa näitab kuidas uisuvõtmega uiske saabaste alla kruvida ja minul jälle üks talvine lõbu rohkem, sest kohmakast koperdamisest saab varsti päris libe liuglemine. Seda jätkus veel kauaks hilisematesse aastatessegi. Tartus gümnaplika päevil liuglesime Botaanikaaia tiigil muusika saatel ja palju aastaid hiljem Toronto suurlinna uisuväljadel. Ning kui mu oma esimene tütreke 7—8aastane oli, kordus ajalugu nii, et esimese jõulupüha hommikul andsin temale ta esimese „tritsutunni“ Torontos, Leaside'i uisuväljal, kus me isegi TV-reporteri fotoläätse ette jäime ja õhtul end TV-ekraanil nägime.

Aasta 1944, see, mil sain oma elu ilusaima jõulukingi — sain tagasi oma isa, ema ja väikese õe. Sellest kirjutasin pika loo alles mõned aastad tagasi — „Mu ilusaimad jõulud“. Meenutuseks vaid niipalju — Eestist põgenedes jäime lahku Paide lähedal vene tankikiilu läbimurru tõttu ja leidsime üksteist jälle mõned kuud hiljem sõjamöllus Saksamaal. Jõuluks sain külastusloa oma 350 km eemal asuvast töökohast, ja sel jõuluõhtul istusime jälle koos.

•

Aasta 1963 Torontos. Olen juba noor abielunaine ja meil on 7aastane tütreke, hüüdnimega Tuudi. Paar nädalat enne jõule oleme koos abikaasaga kutsutud ühele jõulueelsele koosviibimisele. Selleks riietudes avastan aga, et ehtekastikesest on kadunud mu ilusaim ja armsaim kaelakee. Tuuseldan ja otsin läbi kõik mõeldavad kohad. Pole. Mõistatuste mõistatus — kuhu see kadus? Olen päris õnnetus ja tige — aga kelle peale?

Tuleb jõuluõhtu ja avame kingitusi. Mulle pakike, kohmaka lapse-käekirjaga kirjutatud sildikesega „mammile — Tuudi kääst“. Tõstan pakist välja — oma kalli, kadunud kaelakee! Ja lausa kiljun rõõmust. Tuudi naerab rõõmsalt kaasa, plaksutab käsi, silmad säramas nagu jõulutähed: „Ma teadsin! Ma kohe teadsin, kui kangesti hea meel sul on, kui selle paki saad! Sa mõtlesid ju kogu aeg, et see kee on kadunud! Aga polnud — oli ju kogu aeg minu pakis!“

•

Aasta 1984. Elu on vahepeal teinud mitmeid uperpalle. On saabumas mu teised lesepõlve-jõulud idarannikul, mu väikeses, uhiuues majas Fundy lahe kõrgel kaljukaldal. Olen üsna üksi, sest ka vahepeal sündinud noorem tütar Ille on juba suuremas linnas ja kõrgemas koolis. Sügisel külas viibinud Tuudi Torontost on lahkudes teatanud, et mu jõulukingitus on tellitud, aga „kätte saad siis, kui ta valmis on, praegu veel pole. Tuuakse sulle koju, kui õige aeg, vist detsembri keskpaigas“. Põnev.

Paar nädalat enne jõule saangi pisut ootamatu telefonikõne ja järgmisel päeval sõidab õue võõras auto. Sellest väljuvad mees ja naine, viimasel süles tekki mähitud komps. Toas tuleb tekipuntrast nähtavele — pisike hundikoera-kutsikas! Paksuke, nii pehmelt kutsika-karvane, kõrvakesed veel lontis ja tulevane tore, kahar saba on vaid peen kriipsuke.

Selgub, et abielupaar on koertekasvatajad-aretajad, spetsialiseerunud hundikoertele. Kutsika vanemad on mõlemad koertenäitustel ja demonstratsioonidel esinevad tõukoerad.

Õhtul teen väikesele Mikule pesakese oma magamistuppa, voodi lähedale. Aga üsna pea hakkab sealt kostma haledat kutsanuttu: „Kus on ema? Kus on mu vennad ja õed? Mul on külm! Ma ei taha olla üksi! Ui-ui-ui, viu-viu-viu!“

Mina ka ei taha oma suures voodis üksi olla. Toon kaebleva koeralapsukese oma juurde. Mikuke poeb tänulikult mu külje alla ja meil mõlemal on nii soe ja hea…

•

Noil päevil oli mul aega, energiat, kannatust ja tahet. Tegime koos Mikuga läbi põhjaliku treeningu vastavas koerakoolis ja Mikust sai koer, kes ainsa, teatud käeliigutuse peale käsku täitis. Üsna pea ärkasid temas ka ta tõule omased iseloomujooned. Hämaruse tulles tahtis ta lamada välistrepil, kikkis kõrvad püüdmas igat häälitsust ja ööseks tuppa tulles valis oma magamisasemeks ukse-esise vaiba.

Kui öeldakse, et „koer on inimese sõber“, siis on see õigesti öeldud.

Salt Spring Island, B.C.
jõulukuu 2002

Märkmed: