Hispaania muinasjutud algavad sõnadega „ennäe nüüd“. Üks neist on vabas tõlkes selline.
Ennäe nüüd, kord leidis Carlos aias kaevates tünni. Ta puhastas selle mullast ja prahist ning viis keldrisse. Tuleb tunnistada, et maise vara poolest oli Carlos väga vaene. Hea aasta puhul säilitas ta oma teenistusest vaskmündi, aga selliseid aastaid juhtus harva. Seekord oli tal münt olemas ja ostukiusatuse vältimiseks viskas ta raha tünni. Mõne aja möödudes polnud tal veinirüüpe kõrvale saiaostuks raha ja koukis mündi tünnist välja. — Aga näe, mis juhtus: teine samasugune münt oli tema raha kõrvale tekkinud. Carlos imestas väga ja uskus, et münt on poeginud. Ta võttis ka selle välja, kuid kohe oli uus asemel. Nii noppis ta tünnist raha, kuni naine ta tuppa magama kutsus. Carlosest sai rikas mees, aga ta kuulus nende õnnetute hulka, kes rikkaks saades pea kaotavad. Ta korraldas turuplatsil pidusid, kuhu terve külarahvas oli kutsutud. Teadagi keegi ei ütelnud ära, et küpseta ja söö oma kanakoivad ise! Ei, kus sa sellega. Kõik tulid, sest ega prii veinilonks ja tükike kanarinda ole laita asi.
Külarahvas hakkas jõukat meest endast paremaks pidama, kutsusid teda don Carlos ja kummardasid teretades tema ees. Eks selline koogutamine teinud mõnegi kadedaks. Eriti aiatagune naaber oli vimma täis ja pidas aru, kuidas tünni Carlose käest endale saada. Ta läks Carlose juurde ja ütles, et tünn on tema oma. Ta vanaisa matnud selle kunagi aeda. „Ma tulin nüüd tünnile järele,“ ütelnud ja hakanud keldri poole minema. Varsti olid mehed karvupidi koos, et tõele jälile saada. Rapsinud teised, kuni naised hullud lahutasid. Rahunedes lepiti kokku, et lähevad külavanema juurde ja lasevad temal otsustada, kummale tünn kuulub. Eks siis mindudki. Kui külavanem kuulis tünni imelisest võimest münte paljundada, käskis ta selle oma majja tuua, kus ta seda hoolikalt valvab, kuni otsustab, kummale tünn kuulub. Nõnda kavatses ta ise sellest loost kasu lõigata. Kui tünn oli kohal ja tülitsejad lahkunud, saatis külavanem oma vanaisa tünni münti viskama, et näha, kas see see tõesti poegi toob. Aga ennäe, mis juhtus: taat kallutas end liiga palju üle tünni ääre ja kukkus sisse.
Külavanem, kuuldes vanaisa appihüüdu, jooksis kohale ja tõmbas taadi tünnist valja. Kuid pilku tünni heites nägi ta seal veel üht taati. Tõmbas ka selle välja, ent jällegi istus seal uus taat. Sedaviisi upitas ta tünnist välja terve karja vanu mehi, kuni neid tuppa enam ei mahtunud.
Siinkohal tuleb öelda, et tol ajal polnud Hispaanias veel vaestemaju ja külavanem pidi neid ise toitma, katma ning harima.
VESTE: Pettuse palk
Meelejahutus | 13 Jun 2008 | Herman PallasEWR
Meelejahutus
TRENDING
