Indrek Petersoo& Einar Laigna -
14. märts 2020
Vestlussaadete sarja “Vestlused Einar Laignaga” teises osas arutlevad ajaloofilosoof, teoloog ja mõõgameister Einar Laigna ning saatejuht Indrek Petersoo valguse ja mõistuse teemal.
“Kujutame ette, et on üks hiiglaslik plekktünn, mis ongi meie maailm. Seal me sünnime ja kasvame. Meie jaoks on ainus tõelus see, mis tünni sees on. Ja siis keegi ulakas poiss või inimene, kes on veidi teistmoodi mõtlemisviisiga, uuristab plekktünni sisse pisike pilu, piilub sealt välja ja ehmatab ära kui näeb, et väljaspool plekktünni on hämmastav, lõputu, suur maailm! Ja ta räägib sellest teistele. Kõik naeravad ta välja ja ütlevad, et kes seda enne kuulnud on, et väljaspool meie maailma midagi veel võib olla. Tänapäeval on selleks hea sõna – “vandenõuteooria”,” räägib Laigna saate sissejuhatuses.
Laigna toob välja, et inimese mõistus peab tal aitama mõista paratamatut ja ettemääratut ning kujundada seeläbi oma saatust püüdlemaks õnneliku elu poole.
“Kõik inimesed on veendunud, et neil on mõistus ja kindlasti ongi. Küsimus seisneb selle mõistuse koolituses, koolitatuses, mõistmise võimes. Missugune on mõistuse etalon? Me teame, et Pariisis asub meetri etalon, mis on aluseks meetermõõtühikule. Aga kelle mõistus on aluseks sõnale „mõistus“? Kes meist julgeks öelda, et tema isiklik mõistus, mõistmise võime ja mõistuse koolitatus on pädev kogu teadaoleva nähtava maailma mõistmiseks? Inimese huvides peaks olema paratamatust ja ettemäratust mõistes ja tunnetades kujundada oma saatust võimalikult heaks, õnnelikuks ning vähem valutuks,” leiab Laigna.
“Kiriku ülesanne ongi õpetada inimesele tundma ja mõistma metafüüsilisest teadmisest antud fakti paratamatusest ja ettemääratusest. Kui me suudame allutada oma isikliku ego kõrgemale jõule, siis me jääme alles ja elame. Kui me oma ego seame kõrgemale ja arvame, et teadusliku maailma tase annab meile kõik võimalused ja võimed, siis see on hukatuse tee,” arutleb teoloog ja ajaloofilosoof.
“Miks on olemas headus ja kurjus, valgus ja pimedus? Miks on ööpimeduses kõik teistmoodi kui päevavalguse nähtavuses? Öeldakse, et asjad said ilmsiks või inimene, kes hakkab midagi mõistma, ütleb, et ta sai nägijaks,” tõdeb Laigna.
“Aquino Thomase filosoofias on teadmine, nägemine ja valgustatus kesksel kohal. Thomase formulatsiooni kohaselt ei saavuta inimene Jumala või absoluudi tunnetamises kunagi absoluuti, kuid võib tõsise püüdluse korral sellele pidevalt ligineda. Mõistuse ja usu küsimust on Püha Johannes Paulus II oma entsüklikas Fides et ratio kenasti iseloomustanud – need on ühe kohta kaks tiiba, ükski lind ei lenda ühe tiivaga. Usk on kõrgem metafüüsiline teadmine – fakt millegi kohta, mis toimib, kuid millele puudub teaduslik selgitus,” selgitab Laigna.
Vestluses jõutakse tõdemuseni, et inimese elu õnnestumiseks ja õnneks on vajalik terviklik tasakaal mõistetava ja veel mittemõistetava vahel.
Head vaatamist ja viljakat kaasamõtlemist!
