Sellest pajatab nüüd eesti keelt õppiv sakslane Karl Friedrich Schwartz ehk nagu ta ise end nimetab: Kalle Schwartz.
Olga Kompus sündis 1925. aastal. Tema isa Paul Mielberg, tuntud eesti arhitekt, sai venelannast emaga tuttavaks 1917. aastal, kui oli tudengina reisil Jugoslaavias: nad kohtusid Vojvodina pealinnas Novi Sadis. Nad abiellusid Tartus, kust Olli isa oli pärit.
Kui Olga Tartus üles kasvas, räägiti kodus kolme keelt: muidugi eesti keelt, saksa keelt (isa ema) ja vene keelt (tema ema).
Lapsepõlv ja varane noorus möödusid muretult. Kui Olga oli kümneaastane, haigestus ta ema kopsutuberkuloosi ning suri kaks aastat hiljem selle tagajärjel. Järgmised kaks eluaastat elas ta koos oma isa ja vanaemaga. Pool aastat enne Saksamaale põgenemist valmis Olga isal enda projekteeritud eramu, kuhu koliti sisse 1940. aastal enne jõule. 1941. aasta jaanuaris suri Olli vanaema ja sama aasta märtsis õnnestus Paul
Mielbergil pääseda Punase Risti rongiga läbi Baltimaade ja Poola Berliini. Sinna jõudes kohtusid nad Pauli vennaga, kes oli elanud palju aastaid Ameerikas ja kolmekümnendatel aastatel osaliselt ka Eestis. Aastal 1942, ainult üks aasta pärast põgenemist, suri Olli isa ja ta onu adopteeris ta. Berliinis käis Olli saksa koolis, mis asustati ümber Berliini pommitamise alguses Tšehhoslovakkiasse!
Teise maailmasõja lõpul 1945. aastal põgenes ta kaaslasega vene väeosade eest Austria kaudu Saksamaale.
Aastast 1945 kuni 1950 elas ta suurimas saksa DP-laagris eestlaste jaoks, Geislingen-Rappenäckeris, kus umbes 5000 eestlast elasid hämmastavat kultuurset elu ameeriklaste lahkel soosingul ning kaitsel: koolide, teatri- ja muusikagruppidega jne. Seal sooritas Olga keskkooli lõpueksamid ja õppis tundma oma tulevast meest Ülo Kompust (1923 – 2007).
Inimesed, kes elasid laagris, puistati laiali üle kogu maailma – enamik emigreerus Kanadasse ja Austraaliasse; Ameerika Ühendriigid olid sel ajal sarnaselt restriktiivse “ülempiiriga” nagu mõned Euroopa riigid ega lasknud eestlasi enam sisse. Olga ja Ülo esitasid avalduse, et immigreeruda Austraaliasse. Nad tohtisid välja rännata, aga ei immigreerunud sinna sellepärast, kuna Ülo vanemad ei oleks saanud nendega koos Austraaliasse välja rännata. Ülo oleks pidanud kinnitama, et ta oma vanemaid tagantjärele kaasa ei too.
Nii nad jäid Saksamaale, ja nimelt Münchenisse, kus Olga juba üle 60 aasta elab, viimased kümme aastat lesena.
