Kuigi november on üritustetihe kuu, oli osavõtjate arv rõõmustavalt suur. Saali täitis valdavalt vanem generatsioon, enamuses II maailmasõja veteranid ning nende omaksed ja lähedased. Kohale olid ilmunud ka Eesti Kaitseväe ohvitserid Camp Bordenist, kes viibivad siin inglise keele praktikal. Noorimad veteranid, Lennuväepoiste Klubi juhatuse liikmed Villi Mandra ja Ilmar Värk olid agaralt ametis pääsmete müügi ja külaliste laudadesse juhatamisega. Juba enne algust andis end tunda eriline pidulik-harras atmosfäär.
Enne kava formaalset algust esitas lennuväepoiss Eerik Purje süntesaatoril marsside popurrii, lõpetades „Kalevite kantsiga“. Siis kutsus teadustaja avasõna ütlema ÜEVK ja EVLK esimehe Ülo Tamre, kes tervitas kokkutulnuid, meenutades Vabadussõjas osalenute sangarlikku võitlust ja 1924. a. Kremli lavastatud riigipöördekatset. Kõneleja taunis palgalise armee kavatsust ja rõhutas ajateenistuse vajadust. Seejärel asus lavale meie omapäraseim ja unikaalseim laulurühm — Eesti Kodu Relvavennad, kes oma juhi August Tuvikese akordionisaatel esitas kuus laulu. Nagu ksv Tamre tähendas, oli iga esitatud lauluga märgistatud mingit eesti väeüksust. Nii marsiti lauluga läbi mitu erinevat sõjatandrit või õppelaagrit alates Vabadussõjast ja lõpetades lennuväepoistega II maailmasõjas. Laulumehed, kelle keskmine vanus on 83 aastat, musitseerisid uljalt. Nende esinemine oli pretensioonitu, kuid uhke.
Langenute mälestustseremoonia viis mõjuvalt läbi ÜEVK ja TEVÜ juhatuse liige Raffi Moks, kelle sõnavõtu keskel relvavendade ansambel laulis Juhan Aaviku „Laul langenud kangelastele“. Langenuid mälestati hetkelise vaikse leinaseisakauga.
Aktusekõnelejat kaptenmajor Paavo Loosbergi tutvustas ksv Tarmo Rae. Kõneleja andis asjaliku ja põhjaliku ülevaate Vabadussõja algusest ja selle ajajärgu üldpoliitilisest taustast. Selles oli palju juttu Mulgimaa talupoisist nimega Hans, kes pärast Paide keskkooli lõpetamist siirdus Soome, kus lõpetas nii põllutöökooli kui põllumajanduskooli ja I maailmasõja algul Eestisse naasnuna mobiliseeriti ning saadeti lipniku auastmes Galiitsia rindele austerlaste vastu sõdima. Kui bolshevikud olid 1917. a. võimu üle võtnud, lahkus alamkapteniks tõusnud ja Georgi ristiga vääristatud Hans rügemendist, kuid oli peatselt sunnitud punaste eest kodust põgenema. 1917. a. jõululaupäeva õhtul alustas ta tugevas lumetormis põgenemisteekonda Soome. Võitles Soome Vabadussõjas punaste vastu, sai Soome Vabadusristi ja lasti erru kolonelleitnandi aukraadis. Eesti Vabadussõja puhkedes asus ta organiseerima vabatahtlikke ja tuli oma rügemendiga Eestisse taas bolshevike vastu võitlema. See rügement kandis nimetust Pohjan Pojat — Põhja Pojad, ja rügemendiülemaks oli Hans Kalm.
EVLK laekur ksv John Reinoja deklameeris Henrik Visnapuu luuletuse „Sõduri matus“. Seejärel esitasid Eesti Kodu Relvavennad veel rea üldrahvalikke laule, andes ka publikule loa kaasalaulmiseks. Kava lõppes Relvavendade motoga „Eestimaa, mu isamaa“, millest kujunes võimas ühine truudusvanne kodumaale.
Teadustaja luges ette kirjalikud tervitused, milliseid olid saatnud Eesti Vabariigi President Arnold Rüütel ja Eesti Kaitsejõudude ülemjuhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts. Isiklikult tervitasid mõlemad aupatroonid — Laas Leivat ja Avo Kittask, Camp Bordenis viibiv Eesti Kaitseväe ohvitser major Aivo Kerb, Eesti Sihtkapital Kanadas asjur Priit Aruvald ja Reservohvitseride Kogu poolt ksv Tarmo Rae. Tervituse käigus anti kol-ltn Ülo Tamrele üle kaks teenetemärki: Kaitseliidu Kooli Eriteeneterist, mille edastas major Kerb; ja Eesti Reservohvitseride Kogu Hõberist, mille ksv Tarmo Rae oli oma hiljutisel külastusel Eestist kaasa toonud. Tapa VÕK kaplanile nooremleitnant Silvester Jürjole andis Priit Aruvald koguteose „Eestlased Kanadas“ kolm köidet.
Aktuse lõppsõna lausus ksv John Reinoja, tänades nii korraldajaid kui esinejaid, kuid ka kõiki kokkutulnuid, kes oma kohalviibimisega austasid Vabadussõja vaimu. Erilise tänu pälvis filmimees Vaado Sarapuu, kes aktusekõne ajal projitseeris ekraanile valguspilte, seega lisades kõnele mõjuvat täiendust. Pidulik aktus lõpetati Eesti Vabariigi hümniga.
Kuigi ametlik osa oli möödas, ei kiirustatud lahkuma, sest perenaise Ülle Veltmanni rikkalik külm laud oli veel maitsmata. Pärast lühikest vaheaega luges kaplan Jürjo söögipalve ja siis asuti toidujärjekorda. Hiljem lasti pillimeeste eestvedamisel ühislauludel kõlada. Lahkuti ülevas ja pidulikus meeleolus, mõeldes aupeakonsul Leivati sõnadele, et erinevalt kohalikest elanikest, kes pühitsevad sõdade lõppu, tähistame meie sõja algust. On see ju ainus sõda, mille meie rahvas on võitnud.