www.DELFI.eeETV kolmapäevase valimisstuudio lõimumisdebatt kulges hariduse ja vene gümnaasiumite õppekeele reformi lainel. Ei räägitud integratsiooni põhiteemadest ehk siis usaldusest, koostööst ja rahvusgruppide vahelisest dialoogist.
20 minutit on liiga lühike aeg selgete positsioonide väljendamiseks. Nii ei toonud keegi kandidaatidest kahjuks konkreetseid näiteid ega esitlenud lahendusi, mis Eestis toimivad. Oleks ju olnud hea kas või teada saada, mis koolides on kõik õppekeelereformi nõudmised täidetud sügiseks 2011.
Minu isiklik kogemus ütleb, et andekad vene noored lähevad pigem eesti õppekeelega koolidesse ja saavad tõesti hästi hakkama. Kindlasti mängib suurt rolli perekonna toetus ja suhtumine ühiskonda. Mis aga saab teistest - sellest ülejäänud 75 protsendist, kes vene õppekeelega kooli jääb? Hariduse kvaliteet ju langeb, kui andekad on läinud ja latt langenud.
Mulle isiklikult tundub, et ühiskonnas eksisteerivad takistused, mis näitavad täiskavanu ühiskonna puudumist ja lõimumise protsesside takerdumist.
Kahjuks põhiküsimustest ei räägitud peaaegu üldse. Minu hinnangul on põhilised mureküsimused lõimumisel:
1. Ühiskond on segrigeeritud: multikultuurne ühiskond ei leidnud efektiivset rakendust 10 aasta jooksul.
2. Me (ühiskond) ei räägi ühisest tulevikust. Oleme liiga kinni enda ajaloos. Ajalugu on oluline, aga igapäevaelu ja areng sõltuvad vaid tulevikuplaanidest ja ühiste eesmärkide olemasolust.
3. Eestlaste ja venelaste vahelise dialoogi puudumine. Kui me ei hakka suhtlema/rääkima, siis keegi teine meie eest seda ei tee.
Pigem vastupidi: see keegi teine kasutab seda puudujääki oma huvides ning edastab endale kasulikku teavet. Ei piisa sellest, et meil on venekeelne Postimees ja halva leviga ETV2, kust ei ole midagi vaadata. Ühine ja ühiselt mõistetav infoväli on vajalik, et tekiks dialoog, lojaalsus ja siis koostöö.
Victoria Punga juhib Eesti NATO Ühingut 2006. aastast. Hariduselt on ta Tartu Ülikooli politoloog ja Tallinna Ülikooli riigiteaduste magister. Victoria on pärit eesti-vene perest, valdab kahte keelt emakeelena ning on hariduse saanud eesti keeles.
Indrek Avarand kommentaar
Et, mis siin imestada. 21 juunil 1940 tõusid ju töölised üles, kukutasid kommunistliku partei juhtimisel oma fašistid, rahvavaenuliku ja sõjaõhutajate valitsuse, likvideerisid kodanliku Eesti ning eestlased läksid vabal tahtel Nõukogude Liidu kooseisu. Seejärel palusid korralikud eestlased neid siia appi elu õigesse korda seadma, haridust ja kultuuri tooma. Lõppkokkuvõttes vabastasid nad ka veel Saksa röövvallutajate käest Nõukogude Eesti. Nüüd on jälle fašistid pead tõstnud ja tahavad seda ilmselget tõde ümber kirjutada.
See on tõsi, mida nad usuvad ja seda ümber ei pööra, oskavad nad siis Eesti keelt või mitte. Tuleks ilmselt saada lahti meie suurest tööpuudusest selle fašistide valitsuse alt selle viisiga, et nüüdseks juba maailmamajanduses teist kohta võtval Hinna rahvavabariigile appi pakkuda meie tublisid stahhanovlasi Narvast, Sillamäelt ja kust iganes. Hiina vajab tublisid töökäsi, oskuslikke brigadire, ülemusi oma kergetööstuses. Ei lähe kaua, kui meie jõhkrate rõhujate küüsist pääsenu suures kommunismis tervet tehast juhatab, leninliku idee ja Mao filosoofia vilju naudib. Hiinas vajatakse ilusaid vene naisi õmblustšehhides pealikeks ja tublisid vene karusid oma kaevandustes, kus siin põhjamaiste fašistide juures karastunud mehemürakas teenib rohkem kui kulutada suudab, käsutades paarikümne tuhande pealist kaevurite väge. Siin ori ja näljapajukil, seal aga suur ja tähtis ülemus õige kommunistliku idee vaimus.
Oli see vist suure näljahäda paiku Valgevenes, kus räägiti rahvale, et siin on sellised masinad, et aja aga hanguga ühest otsast nisukõrred sisse ja teisest otsast kukuvad leivad välja. Tegu oli ilmselt rehepeksu masina ja fantaasia viljaga aga täpselt nii nendega rääkida tulebki. Mis nad muidu siia kohale tulid.
Sotsiaalsel püramiidil on lolluse osa kõige suurem. Mida laiemaks see püramiid alt läheb seda rohkem lollust ja seda rohkem väge. Natukene ärksamad venelased lasevad ise jalga. Ja need haritud meie venelased kes jäävad, neid tuleb hoida ja armastada kui iseennast, sest ainult see on rühm seltskonnas, kes millestki aru saavad, need ei karju Rossijat taga. Nad on kasvatanud oma lastele juured siia maakamarasse ja andnud sellega ka neile tiivad siin maal hakkama saada ning austusväärne olla.
Tervitades
Indrek Avarand
