Mati Õun on mu vana tuttav. Vaidlen talle vastu. Hea Mati pole paraku saanud vabaks sovetide propagandismidest. Praegu on meil diasporaa, kuid tollal - 1944 - sündis maapagu koos pagulsuega. Eksitav sõnakõlks "emigrant" oli teadlik NSV Liidu desinformaatorite püüe viia rõhk eemale sõnadelt maapagu, põgenik, varjupaiga otsija, poliitiline põgenik, eksiil jne.

Teiseks: vaidlen kategooriliselt vastu Eestis just käesoelval aastal kanda kuidagi kinnitanud diskrediteeritud teesile, nagu eesti mehed Sinimägede liinil oleksid võidelnud selle nimel, et põgenikud saaksid Eestist minema.

See spetsiifiline ajend ei olnud meestel peas arvatavasti isegi septembripäevil.

Juulis seisis minu isa Sinimägedel ja ütles: "meid on vähe, aga me selja taga on Eesti."

Võideldi Eesti eest. Nagu seisab lihtsal ausambal Pärnus Riia maante ääres Vanas Pargis: "II Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnuile"

Täitsa hea, et kui olukord mõni kuu hiljem hoopis lootusetuks läks, pääsesid kümned tuhanded naised, lapsed ja vanurid NKVD ja hävituspataljonide küüsist. See oli eesti meeste ohvrimeelsuse positiivne kõrvaltulemus, mitte peamine eesmärk, mida nad silmas pidasid.

Kahtlen sügavalt selles, kas Sinimägedel seisis juulis miinipilduja või kuulipilduja juures ainuski Eesti mees, kelle peamiseks mõtteks oleks olnud: "tulistan siin selleks, et mu perekonnaliikmed aga ka igausugused teised tagalategelased siit kahe kuu pärast minema saaksid".

Kõik lootsid tollal endiselt Sinimägede imele ning Atlandi hartale.

Loodeti, et tegutsevad sellised mehed, nagu Tief ja Pitka, nagu tulidki, loodeti, et Toompeal heisatakse uuesti sini-must-valge, ja ka see sündis.

Mati Õun, vana semu, ole sõber ja mine kuu peale oma emigrantide jutuga, ostan sulle õlle ja järsku isegi nõustud minuga. Arvasin, et suutsime paguluses maha raiuda linnalegendist valeinfol, nagu oleks sõditud vaid põgenike heaks..

See teeks meist küll nadi rahva - võitlejad jalga laskmise huvides.

Aga nüüd levitavad seda läbimõtelmatut või naiivset juttu meie omad kallid kodumaised kaasmaalased. Tagasi koolipinki, vennnased!

Sõbralike soovidega,

Jüri Estam