2018. aastal tähistasime Vigala kiriku torn-mälestussamba avamise 85-ndat aastapäeva ja torniga seotud Vabadussõja sümbolite taasavamise 30-ndat aastapäeva. Torn-mälestussamba rajamine on eriline märk Vigala rahva armastusest oma pühakoja vastu ja lugupidamisavaldus vabaduse eest võidelnud inimestele. Torn-mälestussamba rajamise mõte kuulub omavallamehele kunstnik Ants Laikmaale. Kujude autor Richard Hammer oli õppinud Laikmaa ateljeekoolis ja temalt pärinevad Sõduri ja Talumehe skulptuurid Vigalas. Arhitektiks oli ja ehitustööde tehnilist järelevalvet teostas Alar Kotli, kes realiseeris torni ja mälestussamba ühendamise idee.
Ehitus oli riskantne, sest eelmine torn oli savisel jõekaldal viltu vajunud ja kõrvaldatud. Torni ehitus toimus annetustest ja koguduseliikmete osavõtul ehitustöödest. Iga inimese panus sidus teda kiriku külge, oldi uhked selle üle, mida keegi oli andnud. Sellest rääkis mulle mõni aasta enne oma surma Manfred Bergmann. Torni jalamil on kirjutatud: Selle torni on püstitanud Jumala auks ja vabaduse tähiseks tänulik Vigala rahvas. Kirikutorn - mälestussamba pidulik avamistseremoonia leidis aset 30. juulil 1933.

Kui neljakümnendate lõpul riigivõim sundis peale Vabadussõja sümbolite kõrvaldamist, siis kogudus püüdis sellele vastu seista, apelleerides muinsuskaitse all olevale kirikule. Sel ajal oli Vigala pastoriks prof Peeter Põllu poeg Agu Põld, kes oli kohaliku rahva poolt väga armastatud. Minu vanaisa Hans Jürgens, kes oli koguduse laekur, käis muinsuskaitselt nõu küsimas ja talle öeldi: "Vabadusrist katta plekkristiga, mälestustahvlid üle lubjata ja kujud maha matta."

Võim taotles kujude purustamist, aga vallavanem (Kalso?) väljendas oma seisukohta diplomaatiliselt - "kujud on ju surnud, aga surnud maetakse maha". Seda rääkis mulle Enno Selirand. Olen püüdnud välja selgitada, kes see oli, kes muinsuskaitses head nõu andis. Tõenäoliselt oli see isik arhitekt Ernst Ederberg, kes ka ise oli Vabadussõjas võidelnud. Tema onu oli olnud pastor Lääne-Nigulas, kes 1927. aastal käis Vigala kirikut peale remonti sisse õnnistamas.

1950. aasta oktoobriööl päästsid Vigala mehed Vabadussõja kujud okupatsioonivõimude käest, võtsid nad tornist maha ja peitsid. Mina ise mahavõtmist ei näinud, aga tädipoeg Oleg Salundo, kes oli minust viis aastat vanem, oli seda pealt vaatamas. Mahavõtmise juures oli vanaisa Hans Jürgens ja tõenäoliselt koguduse juhatuse tookordne esimees Jaan Selirand. Seda arvas ka tema poeg ajaloolane Jüri Selirand. Teised mahavõtjad on teadmata, aga neid pidi palju olema, et kivikujud kaaluga ligi 1,5 tonni tulid tervelt alla tuua. Vanaisa näitas mulle peidukoha eeskoja põhjapoolses küljes, kus hoiti lupja ja liiva. 20. oktoobril 1950 saatis koguduse juhatus "Läänlase" toimetusele kirja, et kujud on 13. oktoobril Vigala kiriku küljest eemaldatud.

Minul ei lubatud skulptuuride peitmisest kellelegi rääkida ja seepärast oli organistist isalegi üllatuseks, kui pastor Johannes Preegeli ajal 1974. aasta drenaažitööde käigus kujud vundamendi kõrvalt välja tulid. Õpetaja Preegel isegi taotles julge sammuna ametiasutustelt luba nende taaspaigaldamiseks, kuid seda muidugi ei antud. See ei õnnestunud tookord ka Enno Selirannal, kirikunõukogu omaaegse esimehe lapselapsel. Kujud viidi Haapsalu Koduloomuuseumi, kus mina neid juhuslikult kohtasin, nagu ilmutusi. Haapsalust viidi Viljandisse, kust nad lõpuks 1988.aasta Vigalasse tagasi toodi ja hoiti tornikojas kastides. See oli päris esinduslik paik tänu mosaiikpõrandale, mille kujundas ja ehitas 1973. aastal Märjamaa Maarja koguduse õpetaja Einar Laigna. Põrand püsib muutumatuna tänini.

Uue põlvkonna Vigala mehed panid kujud juba 1988. aastal paika. Sellest peale hakati kogu Eestis taastama Vabadussõja monumente. Johannes Preegel sai kokkuleppele kohaliku ehituskooperatiiviga "Erna", kes oli lausa vaimustuses, et võivad osaleda Vigalale niivõrd tähtsas sündmuses. Selle esimees Lembit Kuuben lubas kõik kujude tagasipaneku ja tahvlite lubja-mördisegust puhastamisega seotud tööd teha tasuta. Kevade saabudes alustati töödega ning 11. maiks 1988 olid kujud üleval, tahvlid puhtad. Ernaga seotud Reemet Kasekamp kinkis päevakohase vimpli külanõukogu esimehele Kaie Bergmannile, kelle rõõm oli suur. Kaie hoiakud olid oma töökohal kängitsetud võimu poolt, kuid piisab ehk nimetamast, et rahvuslane Jüri Toomepuu on Kaie onupoeg. Nad olid omavahel tihedas kirjavahetuses.

Peale kujudega ühele poole saamist asuti inimkaotuste mälestustahvli juurde. Vigala pensionäride nõukogu ja Vabaduse kolhoosi naistenõukogu aitasid välja selgitada sõjas ja repressioonides hukkunuid. Andmed aitasid koguda Vigala metskonna metsnik Toivo Averin ja EPT jaoskonnajuhataja Ülo Altmets, muidugi ka Vigala Muinsuskaitse Selts. Mälestustahvlid said sama kujunduse kui 1933.a. valmistatud. 14. juunil 1991, seega kaks kuud enne Eesti taasiseseisvumist avatigi kiriku välisseintel mälestustahvlid II Maailmasõjas ja nõukogude okupatsioonis hukkunuile.

Loetletud sündmused ja isikud väärivad kahtlemata pikemat käsitlust, kuid püüdsin unustusest või edaspidisest deformeerumisest päästa vähemalt neid asjaolusid, mille vahetuks tunnistajaks või mälestuse edasikandjaks olen olnud.

Lühiülevaates kasutasin peale isiklike mälestuste Mihkel Aitsami "Vigala kihelkonna ajalugu", samalt autorilt "EELK Vigala kogudus 1339-1939", kõige rohkem kasutasin käsikirjalist allikat "Mõnda Vigala kiriku tornist", mis valmis Arno Kaera ja Kaie Bergmanni koostööna aastal 2008.


Jaak Uibu (1941), EELK Vigala Maarja koguduse juhatuse liige

18.märsil 2019

Eesti kirikud

TRENDING