Raimond Kaugver (1926-92) läks 1943 Soome ja astus seal vabatahtlikult Tagavarapataljoni 200, mis tuli tagasi Eestisse 1944.a. augustis. Sakslaste taganemisel jäi ta maha Eestisse ja vahistati 1950.a. alguses. Kui ta GULAG-ist tagasi tuli, võeti ta tööle Tallinna Trammitrusti lihttööliseks ja hiljem trammijuhiks (1953-61). Kirjanikuna debüteeris ta Loomingu kirjandusvõistlustel 1962.a., kui sai II auhinna novelli eest „Dr. Kollam“. Sellest ajast peale on ilmunud tema sulest 15 romaani, arvukaid lühijutte ja näindendeid aktuaalstel teemadel nagu alkoholismi-, kooli- ja kasvatusküsimused. Hiiglaslikku tähelepanu pälvis tema romaan „Nelikümmend küünalt“ (1966). Seda taheti keelustada Moskva poolt, kuid raamat siiski ilmus.
Alles hiljuti sattus mu kätte tema romaan „Laevad kaotavad tüüri“ (1993). See raamat on kirjutatud 1951.a. ja kirjanduslikult toimetatud tema sõbra Teet Kallase poolt. Pole raske leida põhjusi, miks see raamat mitmekümneks aastaks lauasahtlisse jäi. Toona ei julgenud ta seda näidata ühelegi kirjastusele, sest siis oleks teda pikema jututa koonduslaagrisse tagasi saadetud.
Selles raamatus on juttu neljast eesti maalikunstnikust, endistest vanadest sõpradest juba iseseisvusajast peale. See räägib nende jäämisest ajaloo hammasrataste vahele, kui NKVD võttis luubi alla neid, kes märtsiküüditamistest silmapaari vahele olid jäänud. Endine kohaliku kunstimuuseumi juhataja Ever Reek vallandatakse ja tema asemele pannakse nuhk Heino Rehemägi, kellele on tähtis ainult isiklik karjäär, ükskõik millise hinna eest. Ever Reek alandatakse ühe ajakirja illustraatoriks; ametkoht, kus tema kallal hakkab peatselt norima üks komnoorest asjamees. Viimane tahab teada, miks ta oma illustratsioonil partorgi ühe kulaku seljataha asetas? Reek vastab: „Kui ma oleks partorgi kulaku kõrvale maalinud, siis oleks seinal rippuv Stalini portree selle varju jäänud.“
Teine hammasrataste vahele jääja on Arvo Vasar, kes on samuti kunstnik. Seda meest on NKVD-l raskem oma püünistesse toppida, sest ta kasutab Hamletile omast viivitamistehnikat. Kuid peatselt esitatakse ka temale ultimaatum „kas ei või jah“. Hirmul oma töökoha ja perekonna pärast annab ta alla vägivallale ja astub „vabatahtlikult sunniviisil“ parteisse... Kolmas mees sellest kunstnike kambast on vana Viirpõld, kes on vanema generatsiooni mees ja tugevalt eestimeelne. Tema kõrvaldab NKVD julge suupruukimise pärast mõned päevad enne oktoobrirevolutsiooni pühitsemist.
Tähtis osa selles loos on Vasara abikaasa Vellisel, kes pärines eesti oludes jõukast perekonnast ja on juba lapsepõlvest saadik harjunud mugavustega. Vellis teab, et tema abikaasa hinges pesitsevad kaks isiksust: üks, kes alistub elu nõuetele ja teine, kes vaatleb seda esimest põlgusega — sisimas andes õigust sellele teisele, küünikule, kes eitab kompromissi. Raimond Kaugver on sellele leiutanud kena metafoori — tüüri kaotanud laev. Sellepärast teeb Vellis kõik, et mõjutada oma abikaasat.
Peatselt peale parteisse astumist kutsutakse kunstnik Vasar Tallinnas Pagari tänavasse NKVD peakorterisse. Ülekuulamist korraldav kapten ütleb talle, et teil on mõned halvad sõbrad, seltsimees Vasar, nagu näiteks härra Reek. Mida te temaga rääkisite, kui viimati kokku saite? Ja kui Vasar on lõpetanud oma pihtimuse, lisab kapten: „No vott, parteikandidaadid ei tohigi teisti talitada.“
Koju minnes mõtleb Vasar endamisi — nii olengi palgaline äraandja. Vaat, mis minust on saanud. Tema palk selle eest on, et ta võib vabalt ringi hulkuda, sellal kui Viirpõld ja paljud teised on juba otsaga Patareis. Ta peab oma kohuseks vana sõpra Reeki hoiatada ega oska seda teha teisiti kui helistab talle moonutatud häälega: „Teid on reedetud, teid tullakse arreteerima.“ Veel sama päeva südaööl tullakse talle järele.
Kui Vasar ja Rehemägi peale seda kokku saavad, ütleb viimane: „Otstarve pühendab abinõu.“ Vasar vastab sellele oma sisemuses: „Kõrge mäng. Mis oli siin kõrget või mängulist? Polnud siin midagi muud kui närune tahe päästa ennast, kellegi teise elu hinnaga. Kahju küll, et ei julgenud seda Rajamäele otse näkku öelda.“
Seda romaani kirjutades olid Kaugveril selgesti meeles enda ja teiste värsked elamused. Õnneks oli tal julgust oma romaanis selgelt välja öelda seda, mis paljudel teistel ütlemata jäi. Tal oli selge pilt, et peatselt järgneb lõppvaatus, milles eestlastest tehakse „homo sovieticus“ või „nõukogude inimene“, olude sunnil ja vägivallaga.
See, kes võtab aega raamatu tervemisti läbi lugeda, leiab, et paaris kohas on selgesõnaliselt öeldud, et nõukogude võim ei jää mitte Eestisse igaveseks. Üks tark vanasõna ütleb, et kõige pimedam aeg olevat mõni sekund enne koitu.