märts 28, 2020
Olen ikka hoidnud pilku peal sellel, mis toimub erinevates gruppides ja mida päev edasi, seda rohkem hakkavad silma vihast pakatavad kommentaarid. Kui teemaks on valitsuse piirangud, siis ühed on need, kes tahaksid, et valitsus tuleks ja kiletaks kõik majad, korterid ja inimesed seal sees mitmeks kuuks. Teised jällegi ei pea neid piiranguid õigeks. Kolmandad arvavad, et riigiisad tegelevad täiesti vale asjaga. Arutelud lähevad üle vaidlusteks, vaidlused üle mõnitamiseks ja mõnitamised üle ähvardamiseks.

https://isalugu.blogspot.com/2...

Kõik inimesed, kes sellest osa võtavad, on seal nii sees, et ei suuda näha suurt pilti. Vähe sellest, et meil on juba korraga käes kaks kriisi (viirus + majandus), siis nüüd tekitatakse juurde ka veel kolmaski kriis, milleks on sotsiaalne kriis. Oma emotsioone, millest aru ei saada, elatakse valimatult välja teiste peal justkui see kuidagi olukorda leevendaks. Kas asi on tõesti selles, et kui ära jääb harjumuspärane rutiin, see asendub rohkema vaba aja ja suurema hulga hirmuga, siis hakkab see inimestes välja tooma külgi, millest nad ehk ka ise teadlikud polnud? Mis näitab seda, kui vähe ollakse teadlikud iseendast ja kuivõrd harjumuspärane on elada enda emotsioone välja teiste peal.

Ehk siis tõde ja õiguse kaasaegne versioon sotsiaalmeedias. Lisaks sellele on hakanud facebookis ringlema inimeste tehtud pildid teistest inimestest. Näiteks täna jäi silma, kuidas jagati pilti, kus kolm last sõitsid rattaga ja seal juures suur hoiatus ja manitsus, et nende laste ja nende vanemate pärast see viirus levibki. Kas tõesti oleme jõudnud sinnani, et pildistame ja levitame valimatult kõike, mis tundub vähegi kahtlane ja seda kõike ainult suure hirmu põhjal? Aga mis siis, kui tegemist on kolme õe-vennaga, kes läksid õue rattaga sõitma? Suuremad pered ei julgegi varsti enam üldse toast välja minna, sest mõni eriti hirmunud korralooja paremal juhul pildistab ja laseb Su pere koos sõimulaviiniga facebooki ringlema, aga võibolla hoopis kutsub politsei või hakkab ise korda looma.

Kas seda on tõesti vaja? Milleks? Mis selleks tegelikult sunnib? Minu ainus arusaam, et selle taga on totaalne paanika ja hirm, millega ei osata hakkama saada. Kui päevad läbi istutakse ninapidi delfis, aetakse näpuga järge, kui mitu inimest Itaalias suri või loetakse sadu postitusi, kus keegi rääkis, oletas või midagi arvas ja selle põhjal otsustatakse, et viimne päev hakkabki lähenema ja selles on süüdi keegi teine – eriti just paar last, kes otsustasid kevadise ilmaga rattaga sõita.

Kuigi tänaseks on juba rohkelt infot sellest, et pole midagi hullemat immuunsuse hävitamiseks, kui negatiivsus, hirm ja sisemine ebakindlus. Mingil põhjusel neid asju ei taheta lugeda või lähtutakse sellest, et seal ei ole käega katsutavat teaduslikult tõendatud põhjendust. Tegelikult on asi selles, et see arvamus ei toeta nende enda sisemist hirmu ja ebakindlust, aga inimene otsib ju kinnitust sellele, et just tema ongi kõige targem ja tema käitumisviis on ainuõige, sest ainult nii saab vältida endasse vaatamist ja enda muutmist. Parem on teha maatasa oma naabrid, küla lapsed, teised inimesed facebookis, kui et kasvõi korraks analüüsida enda käitumist.

Viimase aja suurim ähvardus – kui Te ei tee nii nagu ma ütlen, siis kehtestatakse varsti täiskarantiin. Oma mõtlematusega võetakse kaamera, pildistatakse suvalisi inimesi, kirjutatakse juurde hirmu külvav lugu ja paisatakse internetti, kus see hakkab ringlema nagu kulutuli. Ilmselt ei mõelda mitte korrakski sellele, et kui niimoodi ringleb juba 100 postitust, siis see tekitabki üldise arvamuse, kuidas kõik liiguvad ringi ja levitavad viirust. See on tegelikult näiline ja tekitab sellise kuvandi. Küll aga ei analüüsita, et pildid ei näita ju suurt pilti, vaid seal võib olla mõni pere Pärnumaalt, ühe pere lapsed Võrust ja mingid inimesed Rakverest. Tegemist ju üksikute juhtumitega, mis kokku moodustavadki näilise terviku. Mida rohkem neid ringleb, seda tulisemalt hirmunud inimesed nendele reageerivad ja survestavadki ning ise nõuavad seda lauskarantiini.

Seega kes siis ikkagi lõpuks selle totaalse piiratuse tekitavad – kas need kolm last, kes sõitsid rattaga või hoopis need hirmunud inimesed, kes selle põhjal loovad kujundlikku paanikat?

Mulle meenub II Maailmasõja aegne küüditamine, kus info liikus ka oma inimeste kaudu, kes kaebasid oma naabrite, tuttavate või konkurentide peale ja tänu sellele ka inimesed aeti vagunitesse, lapsed eraldati vanematest jne. See oli päris õudne aeg, mida oleme näinud filmidest või lugenud erinevatest kirjutistest. Sellest on möödas peaaegu 80 aastat, kuid mis on muutunud? Nii kurb, kui see ka pole, siis mitte midagi. Ühiskond pole tervikuna arenenud, inimesed ei suuda siiani näha kaugemale oma ninaotsast ja mitte ka sellest lähemale, sest vastasel juhul märgataks enda sees olevat viha, mille taga on kümned muud allasurutud emotsioonid, lahendamata sisemised probleemid, sisemine ebakindlus, kadedus ja õelus.

Kas ehk oleks aeg hakata märkama seda ja midagi muuta? Proovida kasvõi väikeste sammudega hakata tegema tööd iseendaga, lugema kasvõi paari juhist sellest, kuidas saab iseenda maailma avardada läbi endasse vaatamise. Kas ehk paneks facebooki ringlema vahelduse mõttes üleskutsed sellele, et märkame teisi, märkame ennast ja oleme teadlikud sellest, kuidas viha ja vaimne vägivald nakkavad kordades rohkem, kui see praegune viirus. Kui viirusega on nakatunud praeguseks hetkeks ca 700 inimest, siis vaenulikkuse, hirmu, viha ja pahatahtlikkuse nakkus on sellest vähemalt 100 või 1000 korda enam levinud.

Mis oleks kui püüaks nüüd korraks peatada selle negaviivsuse nakkuse levikut ja levitada selle asemel hoopis natukenegi positiivsust? Iga kord kui hakkad facebookis vastama mõnele kommentaarile ja oma õigust ja teadmisi levitama, siis mõtle korraks, kas see täidab tegelikku eesmärki, kas sõnastus on selline, mis on heatahtlik või mis tegelikult ajendab seda tegema? Iga kord, kui levitad kellegi üleskutset, siis mõtle, kas selle tegelik eesmärk täidab midagi positiivset või hoopis levitab edasi postituse tegija pahameelt. Iga kord kui loed mingit negatiivset uudist ja Sa sellele reageerid, siis küsi endalt, mis on minus sellist, mis tänu sellele käivitus? Kui oled kasvõi korraks seda analüüsinud ja pilgu endasse pööranud, siis ehk jõuad endas arusaamisele, et seekord ei olegi vaja jagada, hirmu külvata, viha edasi kanda või seda hoopiski võimendada.

Kui muidu kirjutame igale poole suurelt „hoolime“, „aitame“, „oleme üllad“ jne, siis ehk lõpetaks teatraalsuse ja hakkaks seda ka tegelikult tegema. Hingest. Päriselt. Alustades sellest, et oleks enda vastu ausad ja mõtleks kriitiliselt, kas ainult hea näo tegemisest piisab või peaks ka oma sisemuses midagi muutma!


Pane ka oma „like“ blogi facebooki lehele, siis näed ka järgmisel korral, kui olen kirjutanud või midagi jaganud:

https://www.facebook.com/isalu...

Viha teemal olen kirjutanud ka varasemalt. Soovitan lugeda ka seda lugu:
https://isalugu.blogspot.com/2...


Loo autor: Blogi "Ühe isa lugu"

Märkmed: