Arvamus, 03.10.2020 Vihakõneseaduse taust.
Just nii kommenteeris üks inimene sotsiaalmeedias Eestis alanud arutelu Euroopa Komisjoni nõudmise peale, et meil tuleks vihakõne kriminaliseerida – see annab solvujatele ja pealekaebajatele tohutud võimalused.
Vihakõne kriminaliseerimist on toetanud mitmed punaprofessorid, viis liberaalset ja vasakpoolset eurosaadikut ning terve kamp sellise suunitlusega poliitikuid.
Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.
Vasakliberaalne seltskond on vihakõneseaduste poolt, sest hetkel on nende ideoloogiad Läänes võimu juures ja neil on võimalik nii vihakõnet defineerida kui ka selle seaduse elluviimist ning karistamist suunata. Ehk siis on totalitarismi hoovad nende käes.
Kui aga mingis riigis haarab võimu mingi Putini, Erdogani või Lukašenka moodi autokraat, saab tema vihakõneseaduse enda kasuks keerata, nagu tegi Hitler Weimari vabariigi omaga.
Vihakõneseadus, mis võimaldab alati kruvisid rohkem kinni keerata, ei ole mitte demokraatia, vaid totalitarismi ilming. Läänes pole see mitte kusagil efekti andnud – miks siis muidu on nii Saksas kui Soomes võitlus vihakõnedega pigem ägenemas kui vaibumas. Ilmselt pole asi mitte inimeste kurjuses, kuivõrd teatud protsesside ebaloomulikkuses (nn euroopalikud väärtused näiteks).
Soomlased ise ütlevad, et olukorras, kus nad on vihakõneseaduste hirmu all, on pinged kandunud tänavatele. Eriti just Soome iseseisvuspäeval on tänavatel kümneid eri poliitiliste jõudude meeleavaldusi, kes ilma politsei eraldava ahelikuta oleksnad varsti karvupidi üksteise kallal. Pinged, mida seni lahendatakse sõnadega, lähevad tänavatele, ja seal on neid juba raske kontrollida. USA-s valatakse viha täiega vägivallas välja.
See, mida Eestiski inimeste pahatahtlikkuseks peetakse, on tegelikkuses reageering järskude muutuste peale ühiskonnas, mis on paljudele ootamatud ja vastumeelsed, ning mida samas jõumeetoditega peale surutakse (nt kooseluseadus). Kurjad sõnad on osa reageeringust, sest kui pähe astutakse, tulevad ikka vihasemad ütlemised. Vihakõneseadustega tahetaksegi inimeste vastupanu murda.
Igal juhul selles on küll nüüd tõde, et vihakõneseadus meeldib inkvisiitoritele, pealekaebajatele ja lõpuks ka küüditajatele. Selles ei ole midagi ilusat, kui sõnade eest karistatakse ja suid suletakse. Sest Lääne-Euroopas toimuv näitab selgelt, kuidas vihakõneseadustega suukorvistatakse poliitilisi ja ideoloogilisi vastaseid.
