Utoopia kehtestamine lõpeb alati paratamatult repressioonidega, näeme seda ikka ja jälle. Nõukogude utoopiasse uskumist motiveeriti kuklalaskude ja Gulagiga, euroutoopia jõustamiseks on vältimatult vaja kaotada sõna- ja südametunnistusvabadus ning muuta valitsevale ideoloogiale mitte sobivad seisukohad kriminaalkorras karistatavateks kuritegudeks. Selleks on uuskeelne termingi välja mõeldud: vihkamiskuriteod!
Valitsev ideoloogia on meil tänaseks päevaks oma võigast palet päris hästi näidanud. See on multikulturalism, kus väikerahval pole eluõigust. See on rahvusvaheliste suurkorporatsioonide teenistuses olev elupõline valitsuskiht, kes suhtub põlgusega demokraatiasse ja rahvavõimu (populism!). See on tülgastav dekadents, mis seab eeskujuks perverssused ja laidab traditsioonilisi moraaliväärtusi (sallimatus!). See on teatud sõnade või väljendite, tervete teemade ja ideede, aga ka ajaloosündmuste keelamine poliitilise korrektsuse nime all. Meile üritatakse seda ideoloogiat vägisi kurgust alla suruda väite abil, et tegemist on "euroopalike" väärtustega.
Ometi: ei meelevaldsed sildistamised, süüdistused populismis ega jaburad nõudmised, et poliitilised vastased seaks oma sõnakasutuse kultuurimarksistide poolt kehtestatud raamistikku, ole piisavad, et toimivas demokraatias kehtestada ainutõde. Ikka leidub inimesi, kes mitte ainult ei ole nõus, vaid julgevad seda ka välja öelda. Sellistel inimestel on vaja suu kinni toppida.
Euroimperialistid on leidnud selleks suurepärase viisi: vihakõne tuleb kriminaliseerida.
Kui siiani on sõnad olnud kenasti lubatud, kuigi hea maitse piiril või sellest väljaspool, siis tänapäeval soovitakse nende kasutus muuta kuriteoks, ja karistused on plaani järgi õige karmid, kuni vanglani välja. Nimekirja lubatud ja lubamatute sõnade üle peavad mõistagi maksurahadel peesitavad professionaalsed solvujad, kes ei jäta kasutamata vähimatki võimalust valitsevast joonest erinemist represseerida. Kui sallivuslased saavad oma tahtmise, siis tulevikus ei saaks Eestis mitte keegi võtta sõna immigratsiooni, homoabielude või kliimasoojenemise teooria vastu, sest kõik see on kuulutatud vihakõneks ja muudetud seadusega karistatavaks. Nagu mitmel poole Euroopas juba on. Minupoolse immigratsiooniteemalise seisukohavõtu peale teatas Eesti Inimõiguste Keskuse juht Kari Käsper 30. mail TV3 uudistes: "Paragrahv karistusseadustikus nõuab, et taoliste vaenuõhutamise avaldustega kaasneks ka otsene kahju kellegi varale, tervisele või elule. Praegu me seda kuskilt näha ei oska." Käsper rõhutas, et karistusseadustikku tuleks teha tõhusamaks, et "taolised" mõtteavaldused ei jääks karistamata.
Ja selle üle käibki tegelik võitlus. Käsper ja temataolised sooviks muidugi, et nende maailmavaatelised vastased vabatahtlikult loobuks võitlusest. Selleks on olemas võimas malakas ühiskondliku häbimärgistamise näol, mille abil nad võivad inimesi ilma mingi negatiivse tagajärjeta sildistada küll nii-, küll teistsugusteks foobideks. Väga paljude puhul toimib see tõhusalt. Inimeste valmidus kehtestada enesetsensuur, et mitte langeda vasakpoolse ja progressiivse meedia kaasabil ellu viidavate sõimukampaaniate ohvriks, on muljetavaldav. Aga kõigi puhul see ei toimi. Ikka leidub inimesi, kes ei lase ennast säärasel moel vaigistada. Nende vastu aitab siis Vene sõjaväe parima põhimõtte rakendamine: kui ei oska, siis õpetame, kui ei taha, siis sunnime! Sunniks on igasuguste selliste sõnade, mõtete, väljendite ja filosoofiate kuulutamine diskrimineerimiseks ja vihkamiseks, mis mingilgi määral häirib utoopia ehitamist. Ja siis vihkamise kuulutamine kriminaalkuriteoks.
Vihkamine on halb, tsensuur on veel halvem. Sest tsensuuri tingimustes pole meil võimalik enam pidada immigratsioonialaseid debatte, kui olukord on kontrolli alt väljunud, nagu Rootsis või Hollandis. Meil pole enda kaitseks enam üldse võimalik midagi teha, kui "inimõiguslased", immigrantide hordid, oma rahvast põlastavad poliitikud või tont teab kes eesti rahva kallal hävitustööd teevad. Nurin ja kobisemine on selleks ajaks ammu kuulutatud vihkamiseks.
(www.syndikaat.ee)