Vaim on surnud kui Heinz Valk ôukonnalaulikuna laulab ôigustamatut hosiannat Vôimule. Eesti Vabariik ei ole iseendast mingi väärtus, vaid üksnes vahend, mida saab hinnata ainult selle pôhjal, kas ta on edendanud vôi hävitanud eestlust. Vaid elu, rahvas ja rahvus on ontoloogilise väärtusega.
Me seisime Balti ketis ja nôudsime vabadust ja omariiklust selle pärast, et tundsime enda tulevikku ohustatuna rahvusena. Pelgasime jääda vähemusrahvuseks oma kodumaal. Kuidas on eestluse edendamise missiooni täitnud tänaseks Eesti riik?
Just sellele küsimusele on kohustatud kartulikoori söönud rahvale vastust andma täna meie eliit.
On iseenesest arusaadav, et vesi ENSV kaevus oli roiskunud ja ENSV lammutamisega tuli meie vaimueliit suureparaselt toime. Ent see annab ôiguse vaid lammutusliidu nimetusele. Vana kaevu kinniajajad on aga vastutavad loomulikult ka selle eest, et vesi uues kaevus oleks parem.
Tegelikult on kolmas Eesti Vabariik osutunud mitte enam roiskunud veeks, vaid hoopis tapvaks mürgiks. Ma ei viita siin esmajärjekorras isegi faktile, et täna on eestlasi arvuliselt veelgi vähem kui ENSV-s ja Presidendi sônul ootab meid demograafilise katastroofi tôttu juba viie aasta pärast majanduslik kollaps.
Meie tähelepanu tuleb pöörata probleemile, mis ENSV–s ei olnud aktuaalne - eestluse vaimsele poolele. Rahvuslus on kultuurinähtus. Iga rahvus kujutab endast unikaalset süsteemi erinevatest kultuurielementidest, mis toetub universaalsemale, ent omasele tsivilisatsioonikoodile.
Kirjutasin aastaid tagasi artiklis ( Opetajate Leht 28.05.2004.), et juba M.Laari esimene valitsus alustas eestluse dekonstrueerimist, raiudes oma neoliberaalse poliitikaga ära tema kônepruugis ”koera saba”.
Tegelikult oli tegemist eestluse jala ära raiumisega. M. Laari pôllumajanduspoliitika majanduslik hävitustoo oli muidugi pôhjalik, ent peamine oli see, et samostite&muulide abiga desakraliseeriti pôllumees, meie kultuuri alustugi.
Minu vanaisa, nagu tuhanded teisedki vanavanemad, ôpetasid esmalt arusaamatut tôde, et mahakukkunud leivakoorik tuleb üles tôsta ja sellele suud anda, sest pôllumehe töö on püha. See asendati neoliberalistliku ( IRL& Reformiereakonna) arusaamaga, et pôllumajandus on nagu iga teinegi rahateenimisviis ja leiba vôib välismaalt osta.
Prognoosisin tollal, et meie degenerantne, kompradoorne eliit on eestluse suurim oht. Tänaseks on nad viinud eestlased kui rahvuse lagunemisfaasi. Sama protsess on käimas ka Lätis ja ainsaks organiseerivaks jôuks, rahvuseks, jäävad Liivimaa ruumis tänu emamaa lähedusele venelased.
Mis on möödunud aastate jooksul toimunud? Neoliberalistlku kirvega on ära löödud ka eestluse teine püha jalg – perekond. Eesti on ”saavutanud” EL-s esikoha - üle poolte noorte kuni 30a vanemate lapsed kasvavad üles ilma ema voi isata.
Hiljuti raiusid Tartu ”rahvusülikooli” ajaloolased riigi ônnistusel maha ka eestluse pea – meie identiteedi. Viimane tugineb teatavasti ajaloole, mis annab vastuse küsimustele, kust me tuleme ja kes me oleme.
Eesti riigi poolt ônnistatud ja rahastatud ajaloos ei olegi eestlaste muistset vabadusvôitlust ja eestlasi kui ajaloo subjekti, ehkki näiteks tolleaegsele Läti Henrikule olime täitsa reaalselt olemas... Rahvas, rahvus, kellel ei ole oma ajalugu, ei ole täna olemas, tulevikust rääkimata.
Eesti rahvuskeha näebki täna välja nagu verine rump, mida hoiavad niidikestena veel püsti eesti keel, laulupidu ja jalgpall. Täna on liberaalid palehigis ametis eesti keele maharaiumisega. Nagu M.Laar on rôhutanud, peab ta oma suurimaks saavutuseks täiesti ôigesti endasuguse neoliberaalse pôlvkonna üleskasvatamist. Neid ôisi nägimegi ekraanil, kui meie vaimueliidi noorelt esindajalt tuli kônetoolist üleskutse asendada eesti keel riigiasutuses inglise keelega.
Muidugi vôib rumbal esineda veel lihasväringuid, nagu selleks olid Lille&Valtoni sônavotud. Ent seisusena on eesti vaimueliit vaimsed laibad, sest ilma tema aktiivse abita vôi täieliku ükskôiksuseta ei oleks saanud vôimueliit nii hôlpsasti eestlust veristada.
Roman Ubakivi 08.04.2013.
Muudatusteta tekst.
