"Me elame ühiskonnas, kus räigetest psühhiaatrilistest sümptomidest - just needsamad sümptomid, mis kuuluvad tõelise psühhiaatria valdkonda - on saanud moe- ja käitumisstandardid," ütleb Irina Medvedjeva, ühiskonna demograafilise ohutuse riikliku instituudi direktor.
Psühholoogilised traumad põhjustavad moraali moondumist ja moraalsed moonutused toovad alati endaga kaasa vaimseid deformatsioone.
Medvedjeva sõnul toimub kunstlik psüühika nakatamine, eriti noorema põlvkonna ja isegi laste peal. Mõnikord nimetatakse seda ka "seksuaalseks valgustuseks", mõnikord pakutakse nimeks midagi muud ja seejuures igatsorti jälkuseid, mis on mürgised inimese moraalile ja neid esitatakse tema psüühikale väga kaunite „humanistlike lõksude” abil.
“Pöörake tähelepanu,” ütleb psühhiaater, “et praegu propageeritakse aktiivselt lohakust - pesemata juuksed, rebenenud sukad, katkised teksad, erineva pikkusega hõlmadega mantlid või särgid või on need kinnitatud valede nööpidega. Psühhiaatriahaiglad teavad, et haiguse ajaloos on selline graafik: "patsiendi korrektsus". Kui patsient pole korrektne, on see väga raske psüühikahäire näitaja. Kui inimene kannab pidevalt rebenenud sokke või sukki, ei pese juukseid ega kinnita särki õigesti, on see psühhiaatriline sümptom, mis tänapäeval eksisteerib kahjuks noortemoe märgina."
“Või võtame paljude sõja- ja õudusfilmide kangelased - need on ülitugevad inimesed, kes lahendavad oma probleeme purustamisega ja kõige hävitamisega, mis nende teele satub. Psühhiaatrias nimetatakse seda hüpoidseks skisofreeniaks, millega seostatakse alaealiste patoloogilist julmust koos patoloogilise südametusega, see tähendab patoloogilise tundetusega, “märgib Medvedjeva.
Teine inimese omadus on ülemäärane ratsionalism, mida tänapäeval surutakse peale kui pragmatismi. See on samuti skisofreenia tunnus. Tavainimene arvab näiteks, et skisofreenik on irratsionaalne. See pole nii. Skisofreenik on liiga ratsionaalne, kuid samal ajal tundetu. Sisuliselt sellele - „vähem emotsioone, rohkem pragmatismi” - kutsuvadki "uue moe ideoloogid" tänapäeva noori üles. Kuid tegelikkuses on see väga raske sümptom.
Kuid mis on intiimse häbitunde hävitamine psühhiaatria seisukohast? Irina Medvedjeva sõnul pole see "ainult kõikvõimalike perverssuste pealesurumine, nagu näiteks vuajerism - kui televiisorist näidatakse teiste inimeste magamistubades toimuvat, vaid ka seksopatoloogiliste kõrvalekallete populariseerimine. Kuid seksopatoloogia on osa psühhopatoloogiast."
Kuid peamine intiimse häbitunde hävitamise puhul on see, et rääkides noortele turvalisest seksist, julgustatakse neid rahuldama oma seksuaalseid huve, alandades niimoodi pere- ja abielusuhete väärtust, mis on normaalse psüühika ülesehituse olulisim element. Normaalsete pere- ja abielusuhete puudumise vältimatuks tagajärjeks on mitmesugused väga valusad psüühikahäired.
See kõik aga viib lõpuks kogu ühiskonna vaimse lagunemiseni.
