Ühel hommikul oma maakodu köögiaknast välja vaadates nägin meie kassipoega mulle sealt suurte kurbade silmadega vastu põrnitsemas. Meil on maal ümber maja olnud korraga kuni 14 kassi. Ühelgi neist pole olnud nime, samuti pole nad mind endale lähedale lasknud, rääkimata sellest, et ma oleksin saanud neid silitada. Lühidalt öeldes on nad olnud natuke metsikud. Püüdsin teha ühest koduse kassi, kes hiired kontrolli all hoiab, aga nagu ta toast välja lipsata sai, nii ta päriselt ära kadus. Ja nüüd vaatas just tema mulle läbi akna vastu!

Umbes kuu aega tagasi käisin ma loomaarsti juures koeraga, kus rääkisin talle ka oma probleemist kassidega. Vanasti uputati vastsündinud kassipojad, lihtsalt ära, tänapäeval ei tule see abinõu kõne allagi. Meie talu ümber elavad üsna metsikud kassid ei lase end ka kinni püüda. Ma kahtlustan, et mitmed kassid on meie aia taha toodud nende inimeste poolt, kes tahtsid oma probleemi niiviisi lahendada, pannes selle minu õlule.

Loomaarsti soovitus oli lihtne: kassidele mitte enam süüa anda. Seni panin toitu lisaks kassidele ka kahele juba suureks kasvanud kutsikale ja nende emale Tommile, meie vanale talukrantsile. Kohe, kui ma nägin, et loomade kausid olid tühjad, panin ma sinna uuesti midagi neile meelepärast. Olengi nüüd läinud seda teed, et panen koertele toidu välja, aga nii, et kassidele seda enam ei jagu. Nõnda on mitmed neist minu silmapiirilt kadunud. Loomaarsti jutu järgi ongi kassidel praegu pidu – sügisel on nad põldudel hiiri püüdmas.

Nähes nüüd läbi akna paluva näoga mulle otsa vaatavat kassi, läks mu tuju päris heaks. Avasin akna ja kassike, kes algul oli üsna ettevaatlik, hüppas sisse. Mulle tundus, et kogu majapidamine oli talle tuttav. Panin kassile nimeks Taavi ühe eesti superstaari järgi, ehkki hiljem selgus, et Taavi on tüdruk.

Köögis panin Taavile kausikese piimaga nina alla ja ta hakkas kohe oma kõhukest täitma. Mitu nädalat kulges meie elu nii, et Taavi tuli akna taha, mina lasksin ta tuppa, kass sõi kõhu täis ja laskis siis jalga.

Mõne aja pärast hakkasin taipama, et midagi on korrast ära – diivanil lamades tundsin ma äkki võõrast lõhna. Tõmbasin aseme seina äärest eemale ja avastasin sealt selle, mille Taavi oli sinna jätnud. Otsisin Taavi üles ja tegin nii, nagu mulle oli soovitatud – toppisin kassi nina tema enda kõige värskema jälje sisse. Siis tuli talle laks anda ja õue elu järele mõtlema saata.

Kassipoeg tundus nii hirmunud olevat, et ma ei uskunud teda kunagi tagasi tulevat. Kuid mitme tunni möödudes nägin ma äkki kiisut jälle köögiakna taga, nagu mitte midagi ei oleks juhtunud. Lasksin ta tuppa ja vaatasin, kuidas ta oma toidukausi juurde läks. Otsustasin jälgida, kuidas asjad edasi arenevad. Läks aga nii, et alati, kui Taavil oli vaja, läks ta ainult oma liivakasti, mitte kuskile mujale oma häda lahendama. Ja ta teadis väga hästi, kus on talle lubatud ala piirid. Pärast seda pole meie vahel olnud ühtki lahendamata küsimust. Eks minagi olen täna targem – sellised piirid tuleb tõmmata kohe, kui looma endale võtad, siis on hiljem lihtsam.

Loomulikult kehtivad samad reeglid ka inimeste puhul. Kõige tähtsam on armastus – selles on nii inimeste kui loomade puhul võti.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: