Meie naaber Aivar, kes peab Kurenurmes talu, küsis minult, kas meie õunapuud sel aastal õitsesid. Ma polnudki seda tähele pannud, aga pidin tunnistama, et nad tõepoolest ei õitsenud. Eelmisel aastal oli teatavasti olnud lausa õunauputus, arvatavasti oleme õnnelikud, kui sel aastal paar õunapabulatki saame. Sel aastal, kirjutavad lehed, aga upume me hoopis sääskedesse, kes on lisaks eriti verejanulised. Mina ei saa seda küll päris tõeks pidada, sest sääski on vaid märjemates kohtades, mujal on neid sama palju, kui on alati olnud.
Ehk on need putukad roninud rohkem linnadesse ja asulatesse. Või nagu öeldakse – kõik liigub sinna, kus on raha. Antud juhul saaksime parafraseerides ütelda, et nad liiguvad sinna, kus on rohkem verd… Omal ajal oli ju ka maal sääskedel rohkem süüa, oli seal ju enam lambaid ja sigu, hobuseid ja lehmi, aga ka rohkem inimesi, kui on praegu. Tänapäeval leiad verd vaid nimedes nagu Adavere, Venevere, Kostivere või siis minu lemmikus – Lustiveres. Eestis on nii palju vere-lõpulisi kohanimesid, et minu teooria järgi tähistavad nad sugulusliine, vereliine. Aga muidugi ei pruugi see olla tõsi.
Adavere jääb marsruudi Tallinna–Kurenurme keskele. Aastaid tagasi, kui lapsed olid veel väikesed, tegime Tallinnast maale sõites alati Adaveres peatuse, et jäätist süüa, siis olid meil kaasas Heli kolm ja minu kaks last. Meie Heliga võtsime kohvi. Ja mõned asjad ei muutu ka kunagi, olen ma sunnitud tõdema – seal serveeritakse kohvi ikka neis samades plastiktopsides, mis tapab igasuguse kohvimaitse.
Võru maantee nägi 1990-ndate aastate lõpus välja hoopis teistsugune kui täna. Teeviidad ei olnud täpsed, teemärgistuses puudus keskjoone tähis, auto võis kohtuda ootamatu löökauguga, oli palju ohtlikke kurve, kuid liiklus ise oli peaaegu olematu. Neil aastatel sai sõita Tallinnast Võrru kahe tunniga, kui alustasid hommikul kella viie ajal. Politsei kandis küll nime Eesti Politsei, aga tegutseti ikka miilitsa moodi. Kord peatas mind üks politseinik ilma mingi põhjuseta. Ta tuli mu auto juurde ja mina ulatasin talle oma dokumendid. Heitnud pilgu minu juhilubadele, mis olid välja antud New Yorgi osariigis, küsis ta mult sada krooni. „Mille eest?“ tahtsin ma teada. „Mul on kodus naine ja kaks last,“ vastas ta, vaadates mulle mõistmatult otsa. Mis mul muud üle jäi, maksin talle sada krooni. Täna on asjad teisiti. Täna ei küsi mult sada krooni mitte politseinik, vaid mind jälgiv kaamera.
Paar kuud tagasi sõitsin Tartust Kurenurme poole ja märkasin tee ääres uut märki. See oli must fotoaparaadi kujutis hallil taustal. Märgile midagi kirjutatud ei olnud, aga ma panin kohe oma ettekujutuse tööle. Mõtlesin, et arvatavasti on tegemist turistidele mõeldud viitega huvitavale paigale, millest saab head fotod. Kuni ma uudishimulikult ringi vaatasin, et ehk märkan midagi tähelepanuväärset, pimestas mu silmi äkki erepunane sähvatus. Ma ei saanud aru, mis see oli ja kust see tuli. Ei osanudki sellest midagi arvata, enne kui mulle tuli postiga koju arve, milles nõuti 500 krooni kiiruse ületamise eest. Nii et nüüd võib maanteel liiklemine olla viis korda kallim, kui ta oli siis, kui politseinik sada krooni küsis. Muidugi meenus mulle arvet saades ka see, et tõesti, raadios ja televisioonis oli räägitud, et maantee äärde pannakse kiirust mõõtvad kaamerad, aga tõeks osutus minu naise Heli ütlus, et ma ei kuula tegelikult kunagi süvenenult midagi ega kedagi.
Nüüd hoian ma kiirusemõõtjal hoolega silma peal. Ja kuigi ma sõidan vana Ladaga, mis vaevalt 100 km tunnis sisse võtab, olen ma siiski saanud veel neli trahviarvet. Need on tulnud teelõikudelt, kus lubatud kiirus langeb 100 pealt järsult 70 või 50 peale. Selleks ajaks, kui mulle kaamera meenub, on see minust juba jõudnud pildi ära teha.
Kokkuvõttes võiks öelda, et tegemist on suurepärase viisiga koguda raha. Ka autojuhi paberitesse ei tehta rikkumise kohta mingit märget, kui ta trahvi korralikult ära maksab. Nii et kui juhil on jõudu maksta, siis võib ta sõita nii kiiresti, kui süda ihaldab, arvestades vaid sellega, et iga lubatud kiirust ületanud kilomeetri eest tuleb lauale laduda viiskümmend krooni.
Mis puutub Eesti teede olukorda, siis pean ma vahel endalt küsima sõnadega, mida nägin kunagi ühes reklaamis: kas on siin tegemist Garden State Parkway’ga New Jerseys või olen ma sattunud Lustiverre?
Viido Polikarpus
Viido veerg: Bangkok või Lustivere?
Arvamus
TRENDING
