Viido veerg: Clinton ja Obama
22 Feb 2008 Viido Polikarpus
Õhtul, kui kõik kolm Eesti telekanalit näitavad oma teleshowsid või lotomängu, keeran ma oma televiisori CNN-i peale, mis reklaamib ennast kui maailma kõige võimsamat uudistekanalit, kes kajastab käimasolevat kampaaniatki kõige võimsamalt. On päris naljakas, kuidas see võimas meeskond võib üsna sageli eksida. Et olla hea reporter, ei pea sa just olema hea prognoosija. Kaugel sellest. Reporteri ülesanne on sündmusi ausalt ja põhjalikult edasi anda, nii et vaataja või lugeja võiks ise oma järeldusi teha. Kommentaatorite puhul on asi teisiti. Mina tahaksin, et kommentaatoril oleks oma arvamus, milles mul pole olnud põhjust kahelda ja millele ma oleksin ehk isegi tahtnud tulla, kui mul oleks olnud kas aega või sama palju tarkust, et kõigesse süveneda. Ma mäletan, kuidas 1980. aastatel paiskus turule dot com’i mull ja väga palju mu sõpru läks pankrotti. Nad kõik jälgisid investeerimisgurude juttu TV-st ja raadiost, kes õpetasid, mida peaks ja mida ei peaks tegema oma rahaga IT-turul, mis tõusis raketina taevasse. 99% soovitustest oli nonsenss, aga kui turg nii tormiliselt tõuseb, siis teab ju igaüks ise kõike ja oma arvamusi peetakse geniaalseteks. Kui aga turg hakkab kukkuma, siis süüdistatakse vaid teisi.
Kui inimesi tabab kriis, siis peab kiiresti tegutsema, selle asemel et kedagi süüdistama hakata. Praegu on Ameerikas presidendi valimise kampaania ahenenud kolme liikmeni – ühel pool on vabariiklane McCain ja teisal demokraadid Clinton ja Obama. Olen Eestis elanud juba peaaegu pool sugupõlve ja poleks iialgi uskunud, et vaid paar valimistsüklit tagasi oli Jessey Jackson ka presidendivalimise ralli osaline, kuid tema osa oli lihtsalt hääli ära võtta, keegi ei arvanudki, et temast võiks saada president. Mõelda ainult – vaid kaheksa aastat hiljem tuleb keegi tundmatu, kelle nimi on Barak Obama, ja temast võib saada Ameerika Ühendriikide president! Jah, Ameerikas on kõik võimalik.
Oprah Winfrey julgustas Obamat sellega, et tema tõttu andsid paljud Ameerika naised Obamale märkimisväärse toetuse. Ja ometi on üllatav, et Obama pole saanud mitte kõigi oma nahavärvi inimeste toetust, isegi Jessey Jackson on asunud Hillary Clintoni seljataha. Algul tundus see mulle imelikuna. Jah, muidugi, endine president Bill Clinton seadis oma kontori sisse Manhattanile Harlemisse, 125. tänavale, pidades ilmselt juba siis silmas kaugemat eesmärki – Hillary kandideerimist. Demokraadid on ikka toetanud musti liberaale. Juba alates Rooseveltist on demokraadid toetanud sotsiaalseid väärtusi, samal ajal kui vabariiklasi on peetud sõdu alustavateks kapitalistideks. Olen ikka olnud oma südames demokraat, aga mõistuselt vabariiklane.
Kui Melissa Wellsist sai USA suursaadik Eestis, siis olin kindel, et nüüd on Eestil oma inimene, kes esindab siin Ameerikat. Et nüüd avanevad meile kõik teed – viisavabadus kohe esimese asjana. Ameerika Kaubanduskoja Eestis juhatuse liikmena kohtusin Melissa Wellsiga mitmel korral. Ta oli väga hea poliitik ja diplomaat, kes oskas inimestega suhelda ja kes tegi palju Ameerika huvide esindamisel Eestis. Oma töökohustuste tõttu ei saanud ta kunagi panna Eesti huve ettepoole USA huvidest, isegi siis mitte, kui see minu meelest oleks võinud olla mõistlik. Näiteks NRG puhul. Kui ma Eestisse tulin, siis oli siin USA suursaadikuks Robert Frasure, tõeline estofiil. Tema tegi kõik, mis võimalik, et Eesti huvide eest seista, kasutades vahel igasuguseid trikke.
Kui nüüd minna tagasi Clintoni ja Obama juurde, siis minu meelest pole Obama mustade jaoks üldse hea variant, sest ta on ise must. Tulevikus peab ta rohkem kui kord tegema otsuseid, mis töötavad mustade vastu. Hillary ei pea valgete ees pugema, tema võib käituda nii nagu Frasure, et viia oma seisukohti ellu ja toetada ühtesid teiste arvel. Küsimus on vaid selles, kummal pool olete teie.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Märkmed: