Mõni päev tagasi esines hommikutelevisioonis majandusminister Juhan Parts ja hirmutas inimesi taastuvenergiaga. Kui saatejuht küsis, kas meie elektriarved muutuvad väiksemaks, kui riik enam alternatiivenergiat ei toeta, tunnistas ta, et nii see ei ole. Veelgi enam, ta kinnitas, et ükskõik mida me ka energia küsimustes ette ei võta, muutuvad meie arved ikka kopsakamaks.

Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi poolt 60 aasta jooksul kogutud andmed näitavad, et tänu meie pikkadele suvepäevadele on Eestis rohkem päikeseenergiat kui Poolas või Saksamaal. Neis riikides on päikeseenergiasse investeeritud ohtralt raha, kuid Eestis seda tehtud ei ole. Miks siis mitte ühineda taastuvenergia karavaniga, mis annaks uusi töökohti ja võimalusi, selle asemel et tema peale haukuda, kui ta meist mööda läheb?

Geoffrey Lean kirjutab oma internetileheküljel uuest PricewaterhouseCoopersi euroliidule esitatud uurimusest „Kas Euroopa on näinud valgust taastuvenergias?“, mis kinnitab, et taastuvenergia erinevad liigid on sama kindlad energiasüsteemid kui ükskõik millised teised täna kasutusel olevad süsteemid. Saladus peitub kahes kontseptsioonis: mitmekesisus ja ühendatavus. PricewaterhouseCoopers kirjutab, et tulevikus hõlmab kogu kontinenti supervõrk, mis on ühendatud erinevate piirkondadega, nendel piirkondadel on „kõikide tehnoloogiate parimad küljed, sõltumata rahvuslikest või regionaalsetest piiridest“. Nii annab Põhjameri elektrit tuuleenergiast, Pürenee poolsaarel genereeritakse energiat päikesest, Norra ja Austria kasutavad aga hüdroenergiat. Erinevad allikad ühendatakse olemasolevate kõrgepingeliinide kaudu, erinevate maade võrgud aga merealuste kaablite kaudu. Norra ja Austria tagavad eluliselt tähtsa energiavaru, sest hüdroelektrijaam pumpab vett üles reservuaaridesse ja toodab vajadusel elektrit, kui laseb veel jälle alla langeda.

Raport kinnitab, et erinevate taastuvenergia liikide arendamine ja kasutamine võib katta Euroopa kõik vajadused. Ilma nendeta peaks aastaks 2050 importima viiendiku elektrienergia vajadustest Põhja-Aafrikast, selle päikeseenergiast.

Kuna sõltuvus Venemaast sel alal kogu aeg suureneb, siis võiks ju Põhja-Aafrikast päikeseenergial toodetavat elektrit sisse osta, aga selle hind on üle mõistuse kallis.

Sellega kerkib üles ilmne mure energiajulgeolekust, aga raporti sõnade järgi on see risk madalam, kui see on praegu. Euroopa impordib täna vähesel määral elektrienergiat, aga ostab sisse rohkem kui poole kütusest, mis on vajalik selle energia tootmiseks, see arv võib tõusta järgmiste dekaadide jooksul kolmveerandini.

Suured kompaniid juba investeerivad plaani toota 15% Euroopa elektrivõimsusest Sahaara kõrbe päikesest, samal ajal kui üheksa Põhjamaa valitsust kavatsevad ühendada oma elektrivõrgud eespool nimetatud supervõrku.

Kas Euroopa muutub vaid taastuvenergia kasutajaks? Seda on raske ette näha aastaks 2050: tuumaenergiale jääb kindlasti oma osa.

Kui eestlased soovivad, et neil oleks oma sõna öelda elektrihinna kohta tulevikus, siis on Eestil vaja kindlat taastuvenergia poliitikat ja ei tohi tõkestada selle arengut.

Viido Polikarpus

Märkmed: