Koolinoorte laulupeorongkäik Narva maanteel. Foto: Eva-Maria Suviste.
Et mul on oma restoranidega viimastel aegadel olnud nii kiire, siis unustasin täiesti ära, et tulemas oli koolilaste laulupidu. Minu imestusel ei olnud piire, kui ma sel hommikul nägin oma akende alt möödumas laulupiduliste rongkäiku! Olin just kavatsenud varakult Toompea Eesti Majja jõuda, kuid nüüd selgus, et ma ei saan oma autotki kätte enne paraadi lõppu, sest see oli pargitud Narva maantee äärde. Aga rongkäik ju alles algas, sest kell oli vaid 9 hommikul. Heitsin pilgu aknast välja – rahvavoolul ei paistnud lõppu olevat. Võtsin tooli ja sättisin end akna alla kaunites rahvariietes noori vaatama. Rahvast muudkui tuli ja tuli ja tuli…. Mulle tundus, et kõik eesti lapsed on tulnud Tallinna laulupeole, marsivad nüüd Narva maanteel ja lehvitavad rõõmsalt naeratades pealtvaatajatele. Kohal olid kõik maakonnad oma lauljate, tantsijate ning võimlejatega. Mulle meenusid eelmised laulupeod, mida ma Eestis nägin. Ka siis olid kõik ülevoolavalt heas tujus nagu tänagi. Jälle sain kinnitust oma arvamusele, et küll siin minu kodumaal Eestis on ikka tore elada. Kui meil on nii palju toredaid inimesi, siis ei saa meil midagi viltu minna.
Täna kuulsin ka uudistest, et Eesti matab Tõnismäelt leitud sõdurite säilmed kõikide auavalduste saatel ümber kalmistule. Ühes oma eelmistes lugudes ma kirjutasin pronkssõdurist. Seda kommenteeris lugeja, kes oli pahane, et kuidas saavad need sõdurid marodöörid olla, kui me avaldame neile siin suurt austust. Vastasin talle sel korral nii: „Sellepärast, et poliitiliselt ja sümboolselt on pandud need marodööridest sõdurid esindama kõiki, kes kaotasid oma elu selle nimel, et venelased saaksid rahuldada oma unistusi ja lootusi vallutada kogu maailm. Niisuguse mõtlemisviisi väiksem variant on 26. aprillil Tallinnas toimunud rüüstamistes surma saanud osaleja muutmine märtriks, võiks ütelda, et peaaegu pühakuks.”
Kui me oleme kogu aeg kinni kõiges negatiivses, siis unustame positiivse, aga see noorte laulupidu oli üks kõige positiivsemaid asju viimasel ajal üldse. Muide, kohal olid ka Eesti vene koolid ja ka sealsed lapsed lehvitasid ja rõõmustasid koos teistega. Paljud Eesti venelased tunnevad vajadust taastada sidemed tänase Eestiga. Võib-olla on see aprillisündmuste tagajärg, sel juhul oli neist sündmustest ka kasu. Eestlased pole ju kunagi tõuganud venelasi endast eemale, me pole kunagi tõmmanud enda ümber ringi ja jätnud venelasi sellest välja. Vastupidi – me oleme seda ringi laiendanud ja kaasanud sinna sisse ka venelasi.
Iraan on avanud uue uudiste telekanali, et iraanlased saaksid uudiseid inglise keeles. Venezuela teeb sedasama, sest mõlemad arvavad, et CNN ja BBC annavad kallutatud pildi maailmasündmustest. Miks siis meie arutame venekeelse kanali avamise üle, kui me peaksime hoopis mõtlema sellele, et avada ingliskeelne telekanal, mitte selleks, et vastanduda lääne pressile, vaid selleks, et vastanduda ida pressile, kes meid ründab. Kui me tahame venekeelsetele inimestele anda teada, millised on meie seisukohad, siis on päris kindel, et nad ei saa neid meie eestikeelsetest uudistest, aga nad ei võta tõsiselt ka meie venekeelseid saateid. Kui me edastaksime oma uudiseid inglise keeles, siis on päris hea võimalus, et meie seisukohad jõuavad vene keelt kõnelevate inimesteni ilma tõrgeteta.
Väga palju on praegu Eestis juhtumas. Kõige toredam on see, et iga päev paistab toovat kindlustunnet, et asjad pöörduvad aina paremuse poole.