Väikesel Munamäel Kalevipoja kivi juures. Sellesse kivisse raiusid Eesti lipu 100. sünnipäeva tähistamiseks kuupäeva “4. juuni 1984" ja arvu “100" kirjanikest kaksikvennad Henn ja Ustav Mikelsaar. Tol ajal oli see suur julgustükk. Kõnet peab kultuuriminister Tõnis Lukas, tema selja taga seismas
Eesti Lipu Seltsi esimees, Riigikogu liige Trivimi Velliste.
Foto: V. Polikarpus
Eesti Lipu Seltsi esimees, Riigikogu liige Trivimi Velliste.
Foto: V. Polikarpus
Uhke tunne on sellel pildil näha ka oma vanaisa – Eesti ajalugu on sedavõrd intiimne, et lääne inimesed ei oska seda ettegi kujutada. Albumist leidsin ma Eesti lipu 50. sünnipäeva märkiva postkaardi. Olen kindel, et siis, 1934. aastal, ei uskunud keegi oma halvimaski unenäos, et iseseisvus kaotatakse ja seda juba mõne aasta pärast – 1939 okupeeris Saksamaa Poola ja 10 aastat hiljem põgenesid mu vanemad Saksa laeval Eestist, samal ajal kui üks diviis eesti poisse hoidis kinni rinnet Sinimägedel. Kui Vene armee aga lõpuks siiski Tallinna sisse marssis, olid sakslased sealt juba lahkunud. Venelased kiskusid Pika Hermanni tornist alla meie lipu ja asendasid selle sirbi ja haamri kujutisega lipuga. Meie trikoloorist sai sovettidele hirmu ja ohu objekt, mille lehvitamine või veelgi hullem – omamine – võis kaasa tuua raskeid karistusi. Väga paljud eestlased ei hävitanud Nõukogude okupatsiooni ajal sinimustvalgeid lippe, mis olid lehvinud vaba Eesti taludes või linnamajade küljes, vaid peitsid need ära kas maasügavusse või korstnajala sisse ootama päevi, mil vabadus saab jälle võidule meie kodumaal.
1960. aastatel vaieldi USA-s palju selle üle, mida lipp kui selline üldse tähendab. Kas riigilippu võib kanda nagu bikiine, kas seda võib tänaval põletada? Kas see mitte ei rüveta lippu? Kui keegi aga niimoodi lipuga ringi käib, kas peaks seda isikut siis karistama? Isegi usklikud inimesed nõuavad, et sul ei tohi olla ebajumalaid, kas lipp on üks ebajumalaist? Nii suurele riigile nagu USA polnud hipid muidugi mingiks ohuks, aga selline vaidlus näitas, kuidas sõnavabadus sisaldas ka õigust põletada Ameerika lippu. See oli üks eneseväljendamise võimalusi ja karistada kedagi selle eest oleks olnud Ameerika konstitutsioonis väljendatud inimõiguste rikkumine. Inimesed peavad saama võimaluse väljendada oma pahameelt valitsuse vastu, kui nad peavad seda vajalikuks. Kõige parem viis seda teha on küsitluste kaudu. Tänavademonstratsioonidel on kalduvus kiiresti kontrolli alt väljuda ja neid võivad ära kasutada jõud, kes ainult ootavad võimalust lõhkuda kõike, mis teele ette jääb. Hiljutine töötajate meeleavaldus Toompeal, mille korraldas ametiühing, tõi kardetust vähem rahvast kohale ja kinnitas minu juba varem avaldatud veendumust, et eestlase loomusele pole omane tänavale karjuma ja lõhkuma minna. Need vähesed, kes korda rikkuda püüdsid, vaigistati Eesti politsei poolt kiiresti. Seekord oli tegu meeleavaldusega, streiki alles kavatsetakse korraldada.
Lipu lehvitamine on vabal maal oma meelsuse avaldamise vorm. Euroopa Liit on otsustanud keelata teatud kujundid ja nende kasutamine on karistatav, näiteks natside sümboolika. Siin ei aita mingid selgitused, et sama risti kujundit on hindud kasutanud juba iidsetel aegadel või et seda motiivi leiame setude rahvariietel. Tegemist on svastikaga ja selle kandmine avalikus ruumis on seadusevastane. Kuid kurikuulus sirbi ja vasara sümbol peaks olema samuti keelatud.
Eestis ei peaks küll kedagi karistama selle eest, et ta lehvitab meie sinimustvalget. Kuid meenutagem kas või sündmusi Tõnismäel pronkssõduri juures, kui politseiautos viidi ära inimesed, kes olid seal sinumustvalgete lippudega! Jüri Estamgi pidi tollaste sündmuste tõttu kohtutee jalge alla võtma.
Meie sinimustvalge lipu eest on liiga palju inimesi end ohverdanud, nii et mitte ükski poliitiliselt korrektne akt ei tohiks võtta meilt õigust tuua välja oma lipp ükskõik millal ja ükskõik kus.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
viido@eestimaja.ee