Sel nädalavahetusel võtsid minu naabrid maal kartuleid. Seda tööd tehakse tänaseni talgu korras. Igale korjajale jagatakse kartulikott ja seejärel rivistutakse traktori järele. Traktoril on taga pöörlev mootor, mis kaevab kartulid maa seest üles, loopides samal ajal laiali ka kive ja mulda. Kartulid jäävad vakku ja nad korjatakse sealt kartulikotti. Kui talu on suur, siis võetakse kartuleid mitu päeva. Igale korjajale antakse tasuks kaasa kott kartuleid.
Mina talgutes kaasa ei löönud, vaid töötasin oma stuudios. Tahtsin lõpetada mõned maastikumaalid, et need uude Toompea Eesti Majja üles riputada. Minu naine Heli ei sundinud mind ka tagant, ta lihtsalt oli ühel hetkel kadunud ja ma teadsin, et ta läks naabritele appi, sel ajal kui mina mängisin kodus van Goghi. Hiljem kuulsin temalt, et seekord oli talgulisi olnud vähem kui kunagi enne. Peab tunnistama, et igal aastal jääb maal töötegijaid vähemaks. Hinnad linnas aga tõusevad lakke – piima hind peaaegu kahekordistub ja elekter on juba praegu kallilt käes.
Kui mu ämm mõni aasta tagasi raskesti haigeks jäi, ei jõudnud ta enam loomi pidada ja sellepärast viis ta oma lehma naabri juurde. Lehm andis korralikult piima, kuni ta alles möödunud nädalal suri. Piimalehmad vajavad isegi rohkem hoolt kui lapsed, neid peab ju iga päev kindlatel kellaaegadel lüpsma, ühtegi nädalalõppu pidada ei saa – vähemalt lehm mitte… Kui Eesti veel kandideeris Euroopa Liidu liikmeks, tekitas üks euronõue palju segadust Eesti piimandusäris – kui sooviti piima müüa tsentraliseeritud korras, pidi piima enne külmhoonesse viima. Eesti talunikud olid ajast aega hoidnud piimakanistreid kaevus külmas vees, kuni sellele järele tuldi. See oli sama, mis piima hoidmine külmkapis, aga ega eurobürokraatidele seda selgeks ei tee ning paljud väiketalunikud loobusidki piima viimisest kokkuostu, müües seda vaid oma naabruskonnas ja muidugi tarbides ise. Piima kokkuostuhind jäi ka nii madalaks, et majanduslikult polnudki mõtet piima müüa. Sama juhtus köögiviljaga, mida kasvatati oma aias. Sel sügisel on olnud hea õunasaak, aga inimesed ei soovi enam ise õunamahla teha. Suured supermarketid eesti õuna müüki ei taha võtta, sest nende välimus pole nii uhke, kui on näiteks Prantsuse õuntel. Kuid sel aastal huvituvad meie õuntest poolakad, kuna Eesti õunad on keemiast vabad. Linnainimene aga peab hea omamaise õuna saamiseks seadma sammud turule. Meie maakodus on 6-7 sorti õunu, eriti maitsev on „Valge klaar“, aga tema säilib lühikest aega. Oleme viinud oma aia õunu Eesti Majja, seal küpsetatakse neist kooki või tehakse magustoitu. Veel mõned aastad tagasi tegime Heliga ise õunamahla. Pressisime õuntest mahla välja ja siis pidi Heli seda aurutama ning pudelitesse panema, seejärel saime oma restoranis pakkuda looduslikust puhtast Eesti mahlast valmistatud morssi. Eesti Maja restoranil on hea kuulsus ja ma arvan, et just niisugustes pisiasjades peitubki võlu.
Kord küsis üks külastaja, kas kanafilee on Eesti rahvustoit. Vastasin, et mitte päriselt. Eestlased sõid omal ajal kana siis, kui kana oli lõpetanud munemise ja ta tuli looja karja saata. Kuna kana oli selleks ajaks juba üsna kõrgesse ikka jõudnud, keedeti teda potis pool päeva, et liha pehmeks saaks. Sama juhtus ka loomaga – lehmaga, kui päris täpne olla. Kui lehm ei suutnud enam piima anda, katsuti ta maha müüa või viidi tapamajja, pärast seda sai liha oma pere toidulauale.
Kui ma 1990ndate aastate keskpaigas Eestisse jõudsin, siis tundus mulle algul, et olen ajas sajandi võrra tagasi läinud, täna on see vahe väga palju vähenenud.
Reedel tulin ma Kurenurmest Võrumaalt tagasi bussiga. Pooleliolevaid looduspilte ei jõudnudki ma lõpetada, sest mu äripartner Aavo Kõiv ootas mind Eesti Majas Tallinnas. Mul oli ühes käes kott, milles oli 8 kilo kukeseeni, ja teises sama palju õunu, üle õla viskasin aga koti sülearvutiga ja astusin bussi. See buss sõitis nagu koolibuss kunagi, igas peatuses läks maha koolilapsi kuni Tartuni välja. Mul oli võimalus neid jälgida. Märkasin, kuidas massimeedia, filmid ja arvutid on noored muutnud ühesugusteks, ükskõik kust nad siis pärit on – ühel pool on tavalised lapsed, kes käivad normaalselt riides, ja teisel pool äärmuslikult riietuvad vihased punkarid, kes kannavad neete, nina- ja nabarõngaid ja kellel kõigil on muidugi mobiiltelefonid. Kas te mäletate walkman´e? Täna ei kanna neid enam keegi kaasas. Aga kas te mäletate neid suuri raadioid, mida 1980ndatel aastatel noored õlal kandsid ja kust lasti kõva muusikat – boombox´i? Jah, ajad muutuvad, aga ometi jäävad nad samaks.
Sügis on aastaaeg, mis paneb mind alati endasse vaatama.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Viido veerg: Eesti sügis
Arvamus
TRENDING
