Eelmisel nädalal tuli Kanal2 võttegrupp (Tallinna) Eesti Maja restorani ja küsis minu käest, mis on kõige iseloomulikum eesti toidule. Paistab, et sellele küsimusele on raske vastata nii kohalikel eestlastel kui meid külastavatel turistidel.
Paar aastat tagasi oli Eesti Televisiooni saates „Unetus” arutluse all Eesti liitumine Euroopa Liiduga. Ka siis jõuti sama küsimuseni. Restorani Gloria omanik Dimitri Demjanov oli just alustanud uue köögiga, mida ta nimetas uuseesti köögiks – eesti köögile lisas ta euroopalikku universaalsust. Demjanov küsis saates, mis on minu arvates kõige unikaalsem eesti toit. Vastasin, et see on kama. Eestlased on maailmas ainukesed, kes seda teevad. Eesti Maja väliskülalistele tutvustan ma kama kui rahvuslikku tervisejooki, kuna seda võib küll taldrikust lusikaga süüa, kuid võib ka klaasist juua.
Nagu enamiku eesti toitudega, näiteks verivorsti ja süldiga, on nii, et välismaalased, kes neid kunagi proovinud pole, kas vihkavad või armastavad neid. Päris tore on vaadata jaapanlasi või hiinlasi esimest korda elus sülti või verivorsti söömas.
Eesti toidust rääkides tuleb mulle aga kohe silme ette kollane eesti kartul. Kuidas iganes keegi Ameerikasse suhtub, ei saa ta unustada tõsiasja, et Christopher Kolumbus tõi kartuli Euroopasse Ameerikast. Kapsa tõid aga Eestisse sakslased.
Olde Hansa restoran Tallinnas pakub vaid keskaegset toitu, mille hulka kuuluvad põdra- ja karuliha, aga ka linnuliha, näiteks põldpüüd. Ükski neist ei kuulu traditsioonilise eesti toidu hulka. Küll aga sõid soomlased põdraliha, nemad pidasid ka põdrakarju.
Eestlased on oma maalapil elanud umbes 10.000 aastat, see on väga pikk aeg. Eestlased on oma loomult olnud äärmiselt rahumeelsed. Minu restoranis on eestikeelne Piibel, mille ilmumisaasta on 1739. See on unikaalne väljaanne, mille üle võiks uhke olla ükskõik milline rahvas maailmas. Tänu Rootsi kuningale, kes luteriusu juurutamiseks käskis kirikuõpetajatel õpetada oma koguduse liikmetele lugemist ja kirjutamist. Luterlased usuvad, et iga inimene peab suutma oma Jumalaga suhelda otse, ilma vahemeheta.
Eestlased on läbi aegade söönud seda, mida nad on oma põllulapil ja karjalaudas kasvatanud. Lehmi peeti ikka piima saamiseks, mitte lihaloomadena nagu läänes. Kui piimaandmise aeg sai läbi, siis alles loom tapeti. Siga peeti aga liha saamise eesmärgil. Minu naise vanemad pidasid sigu oma talus Lõuna-Eestis Antsla lähedal Kurenurmes. Mind huvitas, mida nad sigadele söödavad. Ämm keetis sigadele kartuleid ja segas sinna hulka järelejäänud piima ja jahu, mis oli enda jahvatatud. Selliselt, ilma keemiata kasvatatud sead olid tervemad ja liha maitse parem ning puhtam kui näiteks USA-s kasvatatavatel sigadel.
Eesti taludes on täiesti tavaline, et kanad jooksevad õues vabalt ringi. Talu kanamunad on ilusate kollaste rebudega, mitte sellised kahvatud-valged nagu poemunadel.
Kana- või sealiha, vili, marjad – mis siis ikkagi on eesti toit? Eestlane armastab süüa oma kõhu täis, et selle peale ei peaks mõni aeg üldse mõtlema ja et saaks teha rasket tööd. Prantslastele näiteks meeldib mitmeid uusi asju proovida, söömine on neile nagu seiklus. Ainult väga julge eestlane suudab süüa madusid. Sushi söömine alles võtab Eestis hoogu.
Võib-olla siis, kui eesti rahvas saab jõukamaks, hakkab nende menüü sisaldama ka eksootilisemaid toite mujalt maailmast. Aga see muudab veelgi tähtsamaks küsimuse – mis on eesti toit? Eelpoolnimetatud kama kõrval on seda kindlasti ka mulgi puder ning piima ja võiga segatud kartulipuder, millesse võib lisada ka praetud sealihatükikesi.
Kui küsida itaallaselt, mis on nende rahvusroog, saab enamasti vastuseks – spagetti. Aga nuudlid või makaronid tõi Itaaliasse Marco Polo, seega on tegu ikkagi hiina toiduga. Soomlane vastaks samale küsimusele, et nende rahvustoiduks on Karjala pirukas, mille sisu on riis ja see on jällegi pärit Hiinast!
Ma arvan, et rahvustoit on see, mida kohalikud inimesed traditsiooniliselt on tootnud oma hüvanguks. See, mida on oma kodus kasvatatud ja oma kodus keedetud. See, mis on nagu kindlus. See on see, mida ema lapsele lauale pani, enne kui ta hommikul kooli saatis. See on mugav ja tervislik tunne kõhus. Tallinna Eesti Majas teen ma kõik, et kinkida maja külalistele seesama tunnet.
Viido veerg: Eesti toit
Arvamus
TRENDING
