Raske on selgitada tavalisele eestlasele väljaspool Tallinna, mis toimub Eesti poliitikas. Kuid see, et ma olen üles kasvanud Ameerikas, aitab mul siiski ehk paremini mõista, mis on politikaanlus.

Politikaanluse eesmärk on üks – saada võimule või hoida kinni võimust. Juba praegu näeme Ameerikas, kuidas vabariiklased teevad kõik selleks, et demokraadid poleks liiga edukad. Nad seovad end vaid nende programmidega, millel on tulevikku, kuid distantseeruvad programmidest, mis on küll ebapopulaarsed, kuid mida oleks tarvis ellu viia, seda hirmust tekitada endale vaenlasi. Kahjuks nii süsteem just töötabki. Üks osa valitsusestki jälgib, et teine osa ei ületaks oma volitusi ehk siis ei saaks liiga mõjuvõimsaks, eriti veel nende kulul. Siia kuulub ka Ameerika president. Tal on ametis oma piirid ja piirangud, mida ta võib teha ja mida mitte, nii nagu senatil ja kohtuorganitel.
Eesti on uuesti maailmakaardil olnud vaid viimased 20 aastat ja saab kasulikke kogemusi peaaegu iga päev. 1995. a. oli Riigikogu valimistel mitu parteid, mis on tänaseks kadunud, nagu näiteks Koonderakond. Lennart Meri pani presidendiks saades oma ameti piirid väga kindlalt paika – need paistsid olevat piiritud. Neid piire hakkas Riigikogu kitsendama ja Toomas Hendrik Ilvese tegevusväli ongi juba väiksem. Huvitav on aga see, et ma pole kuulnud, et keegi Eestis süüdistaks presidenti riigi majanduslikes raskustes.

Alates 1995. aastast on mitmed Eesti poliitilised erakonnad ühinenud, eesmärgiks muutuda võimsamaks. See on tähtis, sest suur erakondade arv muudab koalitsioonide formeerimise keerulisemaks. Iga valimisega muutuvad erakonnad selgepiirilisemateks oma olemuselt, valija hakkab üha enam eristama ühe või teise erakonna nägu.

Hea näide on siin Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine. Res Publica populaarsuse kiire tõus ja sellele järgnenud kiire langus näitab, kuidas erakonnad tekivad ja kaovad.

Reformierakond on võimul olnud kõige kauem, põhjuseks asjaolu, et nad on poliitilised kameeleonid. Kui selline kameeleon on koos teiega, siis teil veab, kui ta on teie vastu, siis on asi hullusti. Kameeleoniks olemine töötab hästi välja kuni selle ajani, mil te olete kaotanud oma valijate usalduse.
Keskerakond on olnud Eesti poliitikas olulisel kohal kogu aeg, kuna selle eesotsas on olnud Edgar Savisaar. Keskerakond ongi Edgar Savisaar. See on ühemehepartei. Kui tema pensionile jääb, siis pole minu meelest silmapiiril näha kedagi, kes suudaks asemele astuda. See aga tähendaks erakonna lõppu. Minu kõige suurem mure Keskerakonna puhul on nende koostööleping Putini parteiga. Kuidas saab see olla kasulik Eestile?

Rohelised, Rahvaliit ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond aga on olnud kaalukeeleks, kui on loodud koalitsioone.

Muidugi on nii, et parajasti võimul olijad tehakse vastutavaks kõige eest, mis ühiskonnaelus toimub – tänasel päeval majanduslike probleemide eest. Keskerakond süüdistab näiteks Andrus Ansipit ja Mart Laari ka ülemaailmses majanduslikus allakäigus, nagu Tallinna tänavatel olnud reklaamidelt võis alles hiljuti lugeda. Eks sama toimub praegu ka USA-s – demokraadid süüdistavad vabariiklasi. Asi on selles, et üleilmses majanduses puuduvad piirid, see on lubanud ebaausatel ärimeestel ja maakleritel tekitada käesoleva kaose. Me võime süüdistada panku, me võime süüdistada rikkaid, me võime süüdistada võimul olevaid erakondi või me võime süüdistada ka iseend. See võib meid korraks rahustada. Aga see ei paranda asja.

Lähenevad euroliidu valimised on seekord erakordselt tähtsad, sest kui Euroopa riigid võtavad end kokku ja hakkavad ühiselt probleeme lahendama, siis võib loota ka tulemusi. Nii juhtus 1930-ndatel aastatel, kui võeti vastu uued pangaseadused ja tagatised, pärast seda hakkasid inimesed jälle panku usaldama. 1940-ndatel ja 1950-ndatel ehitasid pangad ja kindlustuskompaniid pilvelõhkujaid ning lasksid oma nime pilvelõhkuja seinale kivisse raiuda, et näidata – meie nimi on kivisse raiutud, see tähendab, et me oleme kindlalt jalul ja ei kavatse siit kuskile minna. Praegu aga muudavad pangad oma nime nii kiiresti, et ühe nimi pole sulle veel selgeks saanud, kui see juba muudetakse. (Tallinna Pangast sai Ühispank, sellest SEB Bank.)

Usalduse taastamine ongi kriisist ülesaamise võti. See kehtib ka erakondade kohta.

Märkmed: