Kogu oma elu olen ma olnud
outsider, kõrvalseisja. Ma sündisin Saksamaal, aga ma pole sakslane. Kasvasin üles Ameerika Ühendriikides, aga ma pole ameeriklane, vaid olen eestlane. Täna on mul kaks kodakondsust, aga USA-s peetakse mind eestlaseks ja Eestis ameeriklaseks. Üks tore asi aga, mis kaasneb sellega, et sa saad lõpuks kohalikuks, on see, et inimesed hakkavad sinuga rääkima, eriti oma minevikust.
Bennol, minu heal sõbral ja naabril siin Kurenurmes Võrumaal, on korralik toimiv talu, mida ta peab koos oma poegadega. Mitte kaugel sellest on tema isa Bernhardi Pärna talu, mille peremees on ligi 90 aastat vana, elab koos oma naisega, kellega koos suudab ta siiani oma talu üleval hoida, pidades mesilasi. Siinsed mesilased koguvad õietolmu aasalilledelt, millel on tervistav mõju, aga mis muidugi annavad meele ka äärmiselt hea maitse.
Kui ma järjekordselt läksin Pärna tallu mee järele, küsisin ma peremehelt, kuidas on see juhtunud, et tal ja tema pojal on erinevad talud, tavaliselt on ju nii, et poeg peab oma isatalu. Pärna jutustas mulle, et 19. sajandi keskel lõi tema vaarisa kokku suure varanduse sellega, et müüs ameeriklastele lina. (Selle peale turgatas mul kohe pähe mõte, et Benno esivanem võib-olla aitas Ameerika põhjaosariikidel võita kodusõda.) Kui varandus koos, ostis Pärna vaarisa ühelt mõisnikult Antslasse Võrumaal suure tüki maad. Pärast vaarisa surma jagati tema varandus poegade vahel ära, aga Pärna ja tema poja talud on sellest ajast saati olnud nende perekonna käsutuses.
Minu arusaamise järgi on siin paljud talupered omavahel suguluses või ühel ja teisel moel seotud, olgu siis vereliini pidi või abielu kaudu. Võib-olla on lood isegi nii, et kui ma hästi otsin, siis leian, et olen Benno sugulane. Ja kui mitte seda, siis ehk hõimlane, oli ju minu vanavanavanaisa Nursi mõisa õllepruulija, Nursi aga on Sõmerpalust 7 kilomeetri kaugusel. Mõis ise põles aastakümneid tagasi maha, kuid kogu see kant on väga kaunis tänagi.
Ka minu teine naaber, Aivar, töötab oma isatalus. Sel aastal võib ta loota, et viljamüük toob lõpuks ka tõesti kasumit sisse. Soja jt. biokütuseks tarvilike teraviljade hind on sel aastal seitse korda kõrgem kui eelmisel aastal ja tegelikult on kõik teraviljahinnad kõrgel, kohalik viljakuivati töötab vahet pidamata ööpäev läbi. Kaua aega ei teadnud ma selle väikese hoone otstarvet, kuni mu naine Heli selle mulle selgeks tegi. Viljakuivatisse tuuakse viljasaak, et see, nagu nimigi ütleb, kuivatada ja kottidesse panna. Heli rääkis ka, kuidas ta lapsena koos teiste omaealistega seal vilja sees ronis ja mängis. Täna käib Aivari tütar Kristi kuivatis mängimas koos oma sõbranna Mariga, aga neil tekib nahale viljast allergiline lööve. Ometi on lõbu viljas hullamisest suurem kui ebamugavus, mida allergia tekitab. Kuivatis tundsin ka mina, kui mõnus on seal veel sooja kuivatatud vilja lõhn, nii et raske oli mitte anda järele soovile ronida viljakuhilasse.
Mulle oli põnev teada saada, et täna kuivatatakse ja pannakse vili kottidesse täpselt samal moel, kui sada aastat tagasi meie esivanemad seda tegid.
Kui vili on kuivatatud ja kottidesse pandud, siis kaalutakse kotid ära. Kuulsin ühelt tuttavalt, kuidas tema isa viis Nõukogude ajal kolhoosivilja kolhoosi kuivatisse kaalumisele. Et kontrollida, mida kaal näitab, astus ta ise nalja pärast kaalule. Ja oh imet, mees kaalus 460 kilo. Kolhoosi kaalud olid selliseks timmitud, et näidata, kui hästi kolhoosnikud töötavad ja kui hea on viljasaak.
Kogu Eesti iseseisvuse taastamise järgsel ajal on väiketaludel olnud küllaltki raske. Paljud on läinud pankrotti või lihtsalt alla andnud. Euroliitu astumisest alates on põllumehed saanud rohkesti abi Euroopa Liidu toetustest, kuigi veel mõni aeg tagasi läksid need enamasti endiste kolhoosiesimeeste taskutesse. Nüüd aga paistab, et elu maal on paranenud ja tulevik muutub üha helgemaks.
See, et vanad kombed ja töövõtted veel tänagi kasutusel on, näitab meie esiisade tarkust.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
