Eesti on teatavasti samal laiuskraadil kui Alaska ja pole siis ka midagi imestada, et meil siin on jälle käes sügis ning lastel on alanud kool. Täna hommikul nägin oma kasutütre Inge kooliraamatut köögilaual, selle pealkiri oli „Vene kirjandus“. Inge käib Kadrioru saksa gümnaasiumi 11. klassis. Ka inglise keelt räägib ta üsna hästi, nagu kõik temaealised noored maailmas, küllap tänu internetile. Huvitav, kas kuskil Lasnamäel, Viimsis või mõnes muus koolis on mõni Eesti venelane, kes vaatab oma lapse kooliõpikut, mille pealkirjaks on „Eesti kirjandus“?

Venelastel on väga palju suurepäraseid kirjanikke ja loomulikult tuleb nende loomingut tundma õppida. Minu elus on olnud kaks raamatut, mida olen lugenud kolm korda, need on Lev Tolstoi „Anna Karenina“ ning „Sõda ja rahu“. Ka minu tütar, kes elab Ameerikas, on mõlemat mitu korda lugenud. Need raamatud on mul aidanud leida tasakaalu, kui mu elus on olnud keerulisi aegu.

Mõni päev tagasi kohtasin ühte oma sõpra, Eesti venelasest kirjanikku Viru tänaval välikohvikus. Istusime ja ajasime juttu, tema tellis endale klaasi õlut, mina tassi kohvi. Tema kavatses kirjutada artikli sellest, kui vähe on eesti kirjandust saada pehmes (paperback) köites. See ei puuduta mitte ainult vene lugejat, vaid üldse eesti kirjandust. Muidugi Vilde ja Tammsaare ja veel mõned eesti klassikud on sellistena olemas, aga odavaid köiteid teistest, vähem tuntud kirjanikest ei ole. Tema sõnutsi on selge, et Eestis on lugejate arv suhteliselt väike ja see paneb piirid ka trükiarvule. Mina omalt poolt aga olin mures selle pärast, et olen pannud tähele, kui erinevad on Jaan Krossi teoste tõlked inglise keelde.
Mõnda neist ei suutnudki ma üldse lugeda, sest nn balti inglise keel seda lihtsalt ei võimaldanud. Balti inglise keele puhul on tegemist sellega, kui eesti keelt tõlgitakse sõna-sõnalt inglise keelde, siis on peaaegu võimatu aru saada teksti mõttest. „I in country short distance, know nothing...” Nii võis aastakümneid tagasi minu isa oma mõtteid inglise keeles sõnastada. Ta ei õppinud kunagi inglise keelt korralikult rääkima, aga nii palju ta oskas, et alustada Ameerikas oma äri ja saada Ameerika kodakondsus.

Sel aastal kinkisid minu kaastöölised Eesti Majas mulle sünnipäevaks Mart Laari raamatu „Estonia`s Way“, mis on mul tänaseks kaanest kaaneni läbi loetud. Olen kindel, et igaüks, kes tahab saada ülevaadet Eesti ajaloo tähtsamatest pöördepunktidest inglise keeles, ei leia sellest paremat teost. Kui ma alustasin selle raamatu lugemist, tundus mulle tõlge kohati kummaline ja oli kohti, mille mõttest ma ei saanudki aru, aga pärast paari esimese peatüki „läbinärimist“ sain ma joone peale. Ja olen tänulik, et ma selle teekonna läbisin, sest nüüd on mul paljud asjad Eesti ajaloost palju selgemad. Üllatunult pidin tõdema, et minu jaoks oli nõnda palju asju Eesti ajaloos, mis tõesti vajasid selgitamist. Ma ei tea, aga ma loodan, et see raamat on tõlgitud vene keelde, ja kui seda veel tehtud ei ole, siis seda tehakse. Seda ajalugu peavad meie sõbrad ja naabrid lugema, mitte Putini-Schröderi ajalugu.

Ja poleks paha, kui see avaldataks pehmes köites.

Ma soovitan väliseestlastel muretseda Mart Laari ajalooraamat ja kinkida see oma kohalikule raamatukogule. Mitte miski ei aita Eestit välismaades rohkem, kui tõe kuulutamine. Tänapäeval on Eestil minevikuga nii palju paralleele, et kui meil pole lootustki mitte korrata omal ajal tehtud vigu, siis vähemasti me mõistame, milles need vead seisnesid.

Märkmed: