Halloween on lausa Ameerika kaubaartikkel. Sel ajal, kui mina laps olin, ei tulnud keegi selle pealegi, et tegemist võiks olla mingi tõsise saatanliku või kuratliku nähtusega, vaid ikka toreda lõbustusega.

Nagu jõuludest, nii on ka halloween’ist kahjuks saanud poliitiliselt ebakorrektne sündmus. Hiljuti lugesin arvamust, et liiga suur seaduste hulk takistab õigusemõistmist. See kehtib ka juhul, kui on tegemist liigse poliitilise korrektsusega.

Tänased Eesti lehed andsid teada, et koolid on lastele soovitanud lugeda naljaraamatuid, mille on koostanud Eesti Kirjandusmuuseum ja kuhu on koondatud tänapäeva rahvaluule. Häda on selles, et neis naljades on juttu päevitavatest neegritest, venelastest, keda ei armastata ja banaanidest, kellel on nohu. See meenutab mulle probleemi, mis meil omal ajal Ameerikas oli onu Remuse juttudega või Väikese Musta Samboga. Need lood kuuluvad Ameerika lõunaosariikide rikkasse kultuuripärandisse. On üks asi protestida selle vastu, et musti näidatakse meedias kogu aeg teenijarahvana, rumalatena või jõumeestena, aga hoopis teine asi, kui näiteks kuriteo tunnistaja ei saa väljendada seda, kas kurjategija oli must, kollane või valge lihtsalt sellepärast, et see poleks kellegi meelest korrektne. USA-s on muutunud minevikuks valgete-mustade rassismi küsimus, nüüd puudutab see juba enamasti hispaanlasi.

Olen kindel, et mustade muusika 1950-ndatest aastatest alates kuni 60-ndateni välja oli kaugel ees valgete muusikast, aga sealt alates, kui tuli räpp, on see muusika teinud kiiret allakäiku. Eestis on ka oma räpparid, kes lausa nõuavad, et neid tõsiselt võetaks, aga seda ma küll teha ei suuda.

Kui palju eesti lapsi – minu poeg Erik kaasa arvatud, kui ta siin elas –, mõistavad oma riietumisstiili? Teksapüksid, mis ripuvad peaaegu põlvedeni, esindavad vangimõistetud inimesi, kellelt olid ära võetud püksirihmad, et nad ei saaks end üles puua. Tõsiasja peale, et mitu numbrit suuremaid spordijalatseid (sneakers) kanti ilma kingapaelteta samuti vanglas, et vangid ei saaks endale viga teha, sellele noored samuti ei mõtle. Kui eesti noored siin niimoodi riides ja lonkides ringi käivad, paneb see mind lihtsalt muigama. Räpp kuulub siiski Ameerikasse. Imiteerimine on lipitsemise kõige otsesem väljendus.
Teeselda, et pole olemas äratuntavat rassile, religioonile või soole iseloomulikku (näiteks värvi, silmakuju, juuste tüüpi vms), on naeruväärne.

Mis see intelligentsus muud on kui see, et oma arvamusi kujundatakse möödunud aegade kogemusi arvesse võttes ja selle põhjal tulevikku kavandades. Must mees ja naine kardavad pimedas vastu tulevat mustade noortekampa sama palju kui valge mees ja naine. Ja vastupidi – nad on vähem häiritud, kui neile tuleb pimedal tänaval vastu kamp noori valgeid keskkooliõpilasi. Seda lihtsalt sellepärast, et kogemus on meile kõigile õpetanud, et nõrgad röövivad kõige enam endasuguseid. Maffia terroriseerib kõige enam enda omi, itaallasi. KGB terroriseeris kõige hullemal kombel just omasid.

Vene press annab teada, et halloween’i ei tohi seal pidada, sest „see sisaldab religioosseid elemente, surma kultust“. Halloween’i tahetakse Moskvas mitte päriselt keelata, kuid ikkagi piirata seda koolides, seda soovitatavat ka psühholoogid. Ometi on kõrvitsad ja nõiamaskid juba levinud üle kogu Venemaa halloween’i päeval.

Tallinnas polnud tänavu halloween’ist kuskil erilist märki näha. Mind ei kutsutud ühelegi vastavale peole. Selle üle on mul hea meel. On hea meel, et eestlased pole lasknud kaduda unustusehõlma oma mardipäeval koos mardisantidega ega kadripäeval kadrisantidega. Las lapsed jooksevad siis kostümeeritult ringi ja saavad laulmise ja tantsimise eest meelehead. Novembris jooksevadki meil siin Eestis ringi mardid ja kadrid, tuleb olla valmis selleks, et nad helistavad õhtul su ukse taga kella ja küsivad kommi või muud head-paremat.

Mina elan praegu Eestis ja ma kavatsen elada siinsete kommete järgi.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märkmed: