Augusti esimesel nädalavahetusel käisin ma Antslas, kus peeti Hauka laata. Kui Antsla poleks kuulus juba selle poolest, et siit on pärit tuntud TV-reporter Vahur Kersna, siis oleks see kindlasti Hauka laat. Iga aastaga kasvab laat üha suuremaks ettevõtmiseks. Kogu linn on tulnud sel päeval tänavatele.
Hommikul oli mul vaja minna võtma kütust oma muruniitja tarvis. Meie talu muru kasvab nagu mühin, vaatamata juttudele, et pärast jaanipäeva pidavat rohu kasv tuntavalt vähenema. Bensiinijaama sõites nägin, et põllud olid ette valmistatud rohkete külaliste autode parkimiseks, mida laadale oodati. Inimesed juba kogunesidki. Nägin aga ka, et Antsla peatänavad olid üles kaevatud, sest parajasti paigaldati mingeid torusid. Mõtlesin sellele, et kui tuhandeid ja tuhandeid külalisi tuleks minu linna ühel kindlal päeval aastas, siis teeksin ma kõik, et miski nende tulekut ei segaks ja et minu linn näeks välja nii kaunis kui võimalik. Aga ega Eestis ei ole asjad teisiti kui mujal maailmas. Kui ma Ameerikas elasin, siis nii Lakewoodis, New Jersey’s või isegi Philmontis juhtus alati nõnda, et nagu kuskil uus asfalt maha pandi, hakkas mõne aja pärast kas elektrikompanii või mõni gaasifirma ilmtingimata asfalti üles võtma, et panna maha mingid kaablid või torud. Eks see ole Murphy seadus, mis muud.
Laadal juhtub alati üllatusi. Ühel aastal nägin seal müügil oma CD-sid. See oli imelik, sest kui plaadid valmis said, siis oli mul raske leida kedagi, kes oleks neid müünud. Aga mul oli ikkagi hea meel neid müügil näha, isegi kui tegu oli salakaubaga.
Antsla poole sõites üllatas meid see, et mida lähemale me jõudsime, seda rohkem hakkas meile autosid vastu tulema. Oli tunne, et Antsla on selleks ajaks, kui meie sinna jõuame, täiesti maha jäetud. Sõitsime siiski edasi, sest lootsime seal saada kokku Heli tütre Ingega, kes oli tulnud koos oma kuue sõbrannaga Kurenurme, et laata külastada. Kui me lõpuks kohale jõudsime, siis oli meie imestuseks Antsla rahvast ikka veel tulvil, isegi müügikioskid ei mahtunud linnapiiridesse enam ära. Ma ei uskunud oma silmi, kui ma seda nägin. Tagatipuks helistas Heli poeg Uku ja teatas, et tuleb koos oma tüdruku Heidiga Otepäält, kus nad olid just lõpetanud oma kontserdi, ka Hauka laadale, sest sealt lihtsalt ei tohi puududa!
Hauka laadal müüdi kõike, mida süda ihaldas. Mina valisin endale välja suure plasttopsi värskete mustikatega, millele oli ohtralt vahukoort peale pandud. Müüdi nii Sakut kui A. le Coqi, aga ka mitmeid kohalikke märjukesi. Müüdi suvemaju ja autosid. Kohale oli tulnud isegi üks Ameerika indiaani väepealik, kes laulis indiaani rahvalaule. Kuid kõige rohkem oli müügil riideid.
Igatahes praeguses majanduslikus olukorras on see hea märk, et midagi ka ostetakse ja raha ringleb. Võib-olla tõesti on majanduslanguse põhi ületatud ja meil pole vaja muud teha kui eluga edasi minna.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
